Alates 1950. aastate lõpust tekkis ka esimesi arglikke kontakte piiritaguse eesti kirjandusega -- järgnenud perioodil saab kõnelda isegi kahe kirjanduse rööbitisest arengust. Seoseid maailmakirjandusega tugevdas oluliselt 1957. aastast ilmuma hakanud, valdavalt tõlkekirjandusele orienteeritud ""Loomingu" Raamatukogu". Oli maailma taasavastamise aeg, mida sümboliseerisid Kersti Merilaasi luuletus kevadisse koplisse pääsevaist vasikaist, J. Krossi debüütkogu "Söerikastaja" ja Ellen Niidu"Maa on täis leidmist", mis tõid kaasa kurioosse poleemika vabavärsi sobivusest nõukogude kirjandusse. Sel taustal tuli aastatel 19621967 kirjandusse uus, nn. kassetipõlvkond, mida nõnda nimetati pappkarpides mitmekaupa välja antud esikkogude järgi. Kassetipõlvkonna tuumiku moodustasid tänaseni täies loomejõus kirjanikud: esimestes luulekogudes lapsemeelne
Pange tähele: alles Volga ääres! Seal mõistsin! Ja kui teie saaksite Rheini äärde, siis mõistaksite ka teie, tingimata mõistaksite, armas noormees, uskuge mind vanameest. Ja ainult kodumaal võrsub tõsine inimsus, ainult kodumaal..." Juba ammu oli Indrek toolilt tõusnud ja ukse poole taganenud, kuni ulatus tagasikätt ust avama. Selg ees, astus ta pimedasse ja kitsasse kotta, kuhu härra Schulz talle rääkides järele tuli. Viimased sõnad hüüdis ta temale välisukselt kevadisse päikesesse, mille paistel istus ikka veel taaditudike surma oodates. Kodu küsis temalt härra Maurus: ,,Kas ta ütles midagi?" ,,Ei, võttis ainult ukse vahelt kirja vastu," vastas Indrek. ,,Sel vanal narril tuleb ka veel aru pähe," arvas härra Maurus siis, millele Indrekul midagi polnud juurde lisada. Aga üksi jäänud, kordas ta ebateadlikult endamisi: ,,Ära unusta kunagi selle nime, keda armastad," millele järgnes natukese aja pärast: ,,Aga keda ma siis armastan? Armastan ma kedagi
annaabi.ee 
