"Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus, / sest suveks valmistuma juba algan / ja talve tulisemalt maha salgan." Underi varakevad on rohkete kujundite tõttu isegi unenäoline. Ta näib hõiskavat koos särava päikesega, tormavat koos veega kaugele ära, et jäädagi nautima taasleitud looduse võlu. Ta rõõmustab kui laps, kui "on surnuks pistnud talve kevadine virgus" ja "aknasse kliriseb kiirtemurd". "Kõik päevad kihutavad tantsujalga vast hingeldades kevadelle vastu, kes juba punab läbi pajusalga./... / Kui oja ennast alla hõiskab kingust, siis lumi paberina rebeneb: veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust." Päike näib Underile olevat tähtsaim kevade sümbol. Seda isikustades loob ta pildikesi, mis on küll veidi naljakad, aga samas kevadele vägagi iseloomustavad. "Kuldsed tiivad pärani / päike istub juba puus / ... / Istub katusel kui lind, / uued suled kohevil." ("Käik valgusse"); "Ees päikese suu on pärani - / ta hingeõhk
et käte vanikutel võtta vastu veel enne, kui saan kotta sisse astu. Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad jälle ülev, uus. Kas armastan sind, ei ma seda tea, kas armastad, ei selles aru pea -- kõik olen päiksen, õhun, muun. Ja sina minuga. Ja sa kui vesi mind kannad kevadine. Kahekesi! Ah, Ing! Nüüd tuleb ta. See valgub nagu kosk nüüd väljadelle maha, tänavalle. Lään, joobund lahtikäsi vastu talle, sääl päiksen seisatan, kun lehtkiosk. Ah Ing! Nüüd tuleb kevad. Kevadelle -- tee valla! Valla tee nüüd südämelle! Teine kiri Nüüd tuleb kevade. On otse pöörast midagi ja hullu! Päev meeletumalt raiskab päikest, miljon vaid rakette! Vett koskedena lahkab, on kui upuksime vette. Nii palju vett! Nii palju päikest! Püssiroht, mis langeb kullu: nii tuleb kevade, et Issand heida armu! Nüüd tuleb kevade. Ööd kahu enam ei too tänavalle. Ööd läbi peksavad nüüd puid ja kive vihma piisad, et oleme kui ujutusen märjad nagu kiisad.
annaabi.ee 
