Kleve hertsogi lähikonda kuulus ka Gotthard Kettler noorema vanem vend Johann. Gotthardi teisest vennast Wilhelmist sai 1553. aastal Münsteri piiskop. Kettler saabus Liivimaale umbes siis kui ta oli 20 aastane. 1551. aastal sai Kettlerist ordu majandusülem Võnnus. 1554. aastal toimus Kettleri karjääris järgmine oluline tõus, kui tast sai ühe olulisima ordulinnuse ja ametkonna, Dünaburgi komtuur. Et Dünaburg asus Leedu piiri lähistel, tekkisid Kettleril sealsete võimukandjatega peagi tihedad suhted. Erinevalt Fürstenbergist, kellel oli leedulastega tekkinud konflikte, sai Kettler nendega hästi läbi ja saavutas eriti lähedased suhted mõjuka Radziwillide suguvõsaga. Seetõttu hakkas ta peagi pooldama lähenemist Poola-Leedu riigile. Liivi sõja alguses paistis ta silma aktiivse tegutsejana, kuid tema väed ei jõudnud siiski maikuus appi Narvale, mis ootamatult puhkenud tulekahju tõttu venelaste kätte langes.
Liikumisvabaduse võimalused. Tsaar neid lubadusi pidas (propagandistlikul tagamõttel, et ka teised linnad tuleks Vene võimu alla). Narvalasi hakatakse süüdistama reetmises. Hakati otsima süüdlasi. Reetmise jutt hakkab kõige rohkem levima ordu leeris, põhjuseks see, et ordul oli tarvis leida süüdlane. Ordu ei olnud ise appi läinud, Kettler ei tulnud linna, vallutamise alguses laagrist ei väljutud, linnale appi ei mindud ning päev hiljem pandi asjad kokku ja lahkuti. Kettleril oli vaja end süüst puhtaks pesta. Kettler väitis, et oleks linnale appi läinud, aga tulid kahetised teated. Ühelt poolt, et linnas on tulekahju ja oht vallutusele, teisalt aga, et tulekahju on möödas ja ohtu pole. Tõi mängu Narva raehärra, kes oli saatnud oma teenja, et öelda, et oht on möödas. See sama raehärra oli enne Narva langemist saatnud oma pere ja vara Tallinnasse, justkui oleks midagi ette arvanud/teadnud
annaabi.ee 
