surm oli mõõga läbi, kõige jälestusväärsem, kui surid voodis. Mõõkade teramikud valmistati tõenäoliselt Reini-äärsetes piirkondades ning mõõga käepide ning kaunistused lisati juurde Skandinaavias, kuid sellegipoolest ei ole välistatud, et ka Skandinaavias valmistati mingil määra mõõgateramikke. Viikingiajal toimusid mõõkades ka teatud muutused. Mõõgad muutusid mõnevõrra pikemaks ning kaitserauad muutusid pikemaks. Mõõganupud muutusid umbes 13. sajandil kettakujulisteks, varem olid nad olnud pigem nupukujulised. Viikingiaegsetel mõõkadel on mitmeid märke ning kirju. Üks sagedamini esinevaid kirju on ’Ulfberht’. Algselt arvati, et see on mõõgameistri nimi, kuid see ei saa kuidagi paika pidada, kuna selle nimetusega leitud mõõgad on dateeritud 250 aasta pikkusesse perioodi. Võib olla, et kuna see nimi sai tuntuks, siis hakati seda ka hiljem kasutama näitamaks mõõga kvaliteeti või oli see teatud mõõgavalmistus töökodade nimeks
4 40 40 34 28 24 20 - 5 56 56 48 40 34 28 - Sõltuvalt tehtavast tööst jaotatakse viilid järgmiselt: lukksepaviilid, masinviilid, nõelviilid ja rasplid. Lukksepaviilid võivad olla: lamedad, neljakandilised, kolmekandilised, poolümarad, ümmargused, rombikujulised ja noakujulised. Masinviilid (joon. 113) jagunevad ehituse poolest varda, plaadi- ja kettakujulisteks ning kujupeadeks. Masinaviilid: a vardakujulised; b kettakujulised ja rakis, kuhu kinnitatakse viil töötamise ajal; c kujupead. joon. 113 Nõelviile (joon. 114) kasutatakse väikeste pindade ja kitsaste kohtade viilimisel. Nõelviilid joon. 114 1.7.1. Viili valimine.
annaabi.ee 
