Inimene on iseenda vang Vabadus on väärtus, ilma milleta on raske elada täisväärtuslikku elu. Vabadus annab võimaluse tunda rõõmu ning aitab inimestel kujuneda isiksuseks. Kuid nagu ajalugu on näidanud, siis mitte just kõigil pole olnud võimalust vabadusele. Nii juutidelt, ketseritelt või siis kas või neegritelt on vabadus võetud ainuüksi seetõttu, et nad olid teistsugused, erinedes ülejäänud massist oma uskumuste, kultuuri ja nahatooni poolest. Aga paralleelselt nende inimestega, kellelt vabadus on röövitud vastu nende tahtmist, elavad meie kõrval ka need, kes võiksid kõikidest elu poolt pakutavatest hüvedest rõõmu tunda, kuid kes võtavad endalt ise selle võimaluse. Inimesed, kes röövivad iseenda vabaduse.
destabiliseerisid ühiskondlikku korda ja õõnestasid kiriku õpetust ja mõjuvõimu. Mitmed kirikukogud mõistsid katarluse hukka, kuid katarlust toetas suur osa Lõuna- Prantsusmaa aadlist. Aastal 1198 paavstitroonile asunud Innocentius III otsustas katarluse välja juurida. Kui esialgsed rahumeelsed missioonid nurjusid, alustas paavst 1208 katarite vastu ristisõda, kuhu suundusid paljud põhjapoolsed aadlikud, kes lootsid saada endale ketseritelt võetud maad ja varad. Sõda lõppes 1229 lõuna vürstide allutamisega, kuid katarlust ei õnnestunud nende seas läbi viidud massilisele veresaunale vaatamata lõplikult maa pealt pühkida. Pärast ristisõja lõppu, kui enamik täiuslikke oli tapetud, ei kadunud katarlus ometi, vaid jäi talupoegade seas püsima, küll aga mugandasid talupojad seda oma äranägemise järgi. Hiliskatarluses näiteks loobuti mõttest, et kogu maailm on saatanast, ja väideti, et
annaabi.ee 
