ja oksüdatsiooniprotsesside. Ümberamiinimine e transamiinimine etendab aminohapete moodustamisel ja utilisatsioonil kaalukat osa. Selles protsessis toimub aminorühma ülekandumine L-aminohapetelt -ketohapetele vahepealse ammoniaagi moodustumiseta. Desamiinimine on aminohapete utilisatsiooni põhiline tee, mil aminohappelt eemaldatakse aminorühm. Reduktiivne amiinimine on protsess, kus moodustuvad aminohapped nende desamiinimise produktidest -ketohapetest, ammoniaagist ja mõnedest madalmolekulaarsetest N- ühenditest. Aminohapete dekarboksüülimine seisneb aminohappe karboksüülrühma lagunemises ja vastava amiini moodustumises ning eraldub CO2. 44. Valkude muundumine seedetraktis. Valkude ainevahetus eripära mäletsejatel. Roiskumine. Seedetraktis lõhustatakse valgud üle mitmete hüdrolüüsi vaheproduktide kuni aminohapeteni ja sellistena kasutatakse organismis kas plastiliseks otstarbeks või energeetilise lähteainena.
Kusiaine eemaldatakse organismist neerude kaudu uriiniga. 51. Valkude biosüntees Organismi rakud ei suuda sünteesida mitmeid aminohappeid, neid nimetatakse asendamatuteks aminohapeteks (Val, Ile, His, Met, Leu, Lys, Phe, Thr, Trp). Biosünteesivõimetuse põhjuseks on nendele aminohapetele vastavate -ketohapete puudumine või vähesus organismis. Ülalnimetatud aminohapete saamine toiduga on hädavajalik. Asendavate aminohapete sünteesi üldrada on nende süntees -ketohapetest. Transamiinimisega sünteesitakse Pyr-st alaniini, OAA-st aspartaati ja AKG-st glutamaati. Argiini sünteesitakse neerudes. 52. Nukleiinhapete ainevahetus Nukleiinhapped on biopolümeerid, milles nukleotiidijäägid on seostunud fosfodiestersidemetega. Nukleiinhapete moodustamiseks vajalikud lähteained pärinevad toidust (nukleiinhapete hüdrolüüsiproduktid) ning süsivesikute ja lipiidide ainevahetusest. Puriin- ja pürimidiinalused ehitatakse vajaduse korral üles
annaabi.ee 
