Rahvusvahelise Ratsaspordi Liidu ehk FEI (Federation Equestrian International) ametlikust võistlusalast on takistussõit (Show Jumping). Tuntuselt järgmine on koolisõit (Dressage), kus põhirõhk on hobuse liikumiste koordineeritusel ning kolmevõistlus (Eventing). Viimane sisaldab endas nii kooli- kui takistussõitu, lisaks maastikusõitu ehk krossi, kus ületatakse nn looduslikke takistusi. (Pidepunkte ratsaspordi kajastamiseks meedias.) Ametlik ratsaspordiala on veel kestvusratsutamine. Kestvusratsutamises (Endurance), mida Eestis on nimetatud ka rännakuspordiks, läbitakse arvestatava pikkusega vahemaid (30 – 160 km), kus kõige olulisem on hobuse vastupidavus ja taastumine. Viimastel aastatel on eestlased ka sel spordialal lülitunud rahvusvahelisse konkurentsi. (Pidepunkte ratsaspordi kajastamiseks meedias.) 1.2. Populaarsemad ratsaspordialad 1.2.1. Takistussõit Takistussõit (vaata lisa 1) demonstreerib hobuse vabadust, energiat, võimekust ja allumist
Peale praktiliste kogemuste ja pedagoogiliste võimete on tööks olulised ka sellised iseloomujooned nagu heatahtlikkus, enesevalitsemise oskus, korrektsus, töörõõm ja loomulikult kiindumus hobustesse (Kollom, jt., 2008). Ratsutamise alaliike on väga palju, mis sõltub kultuurist ja võimalustest, mis on hobuste rakendamisvõimaluste keskmes vajalikud. Eestis tegeletakse harrastaja tasemel ratsutamisega takistussõidus, koolisõidus, kolmevõistluses, kestvusratsutamises ning rakendispordis. Harrastussportlaste seas kõige populaarsemad alad on takistussõit, millega tegeleb 87% harrastussportlastest ning koolisõit millega tegeleb 55% (Kiilo, 2013). Lisaks võistlustel osalemise võimalusele tekitab segadust ja probleeme harrastusratsutajate jaoks võistluste tase. 2012. aastal toimus takistussõidus 55 ERLi kalenderplaanisisest võistlust üle terve Eesti. Nendest 6 võistlust oli korraldatud
annaabi.ee 
