perioodilisi väljaandeid ja artikleid ning võrdlevad erinevate riikide juurdepääsupiiranguid ja neid reguleerivaid õigusakte. Kõrvutades Euroopas läbi viidud koostööprojekte piirangute toimimise ja rakendusala väljaselgitamise või täpsustamise eesmärgil, selgusid mitmed nüansid, mida üksnes seaduspõhine analüüs ei suudaks pakkuda. Võib nentida, et kuigi nii arhiiviseaduste ja eriseadustega kaetud piirangud kui ka piirangute kestvusajad lähtuvad sarnaselt aluselt, saab piiranguid mitmeti tõlgendada. Ühtlasi varieerub juurdepääs dokumentidele, sest mõnedki olulised mõisted, näiteks ,,isikuandmed" ja ,,privaatsus" on seni piisava põhjalikkusega defineerimata.5 Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Eesti NSVs. Autorid käsitlevad totalitaarse riigi ja demokraatliku riigi arhiivinduse erinevusi, püüdes vältida mälestuskatkeid ja kaemuslikke hinnanguid ning toetuda õigusaktidele, kehtivatele
mis käsitlevad õigust andmekaitsele ja teabele. Viimastel kümnenditel on Euroopa riikides liigutud selles suunas, et töötada välja ühtsed standardid arhiivinduses. Samas on Euroopa Liidu arhiivides märgata teabe piirangute kasvu, mis eelkõige on tingitud andmete salastamise seadustest, originaaldokumentide säilitamise nõuetest ja ametkondlikest määrustest. Kuigi arhiiviseaduste ja eriseadustega kaetud piirangud kui ka piirangute kestvusajad lähtuvad sarnastelt alustelt, saab piiranguid mitmeti tõlgendada. Erandite tegemine oleneb palju ka iga riigi arhiivinduse traditsioonidest, arhivaaride õigustest ja pädevusest, piiratud andmetele juurdepääsuloa andmisel. Kuigi kaasaegsed õigusaktid püüavad eelkõige tagada inimõiguste kaitset, silmas pidades nii teabe vaba kättesaadavust kui ka kaitsemeetmete rakendamist, jääb kontroll juurdepääsu tingimuste täitmise üle arhiivis siiski arhivaarile. Sest, kasutades Erik
annaabi.ee 
