tõus esimeses kolmandikus ja siis järsk langus 50. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Eesti keeles on kolm väldet, välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi. Häälikuvälteteooria: välde on seotud häälikukestusega, s.t et igal häälikul on 3 väldet. Silbivälteteooria: rõhulise silbi kestuslikud erinevused on piisavad, et eristada välteid omavahel. Taktivälteteooria: välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 51. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Lausemeloodia. Kõnes esinev helikõrguste liikumine. Põhisagedus, intensiivsus, aeg
on nende välde (Q2 või Q3) Probleem: diftongid ja konsonantühendid ning välde; foneemide hulk piiritlematu. Kolme väldet ei saa taandada üksikfoneemide omaduseks. Silbivälteteooria - Ferdinand Johann Wiedemanni ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache" (1875). Jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Põhiküsimus: kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Rõhulise silbi kestuslikud (ja tonaalsed) erinevused on piisavad, et eristada välteid omavahel. Valter Tauli on käsitlenud välteid binaarse vastandusena: silbitasandi kerge ja raske (silbi)aktsent (II ja III välde, resp.). Teisedki silpide kahese vastanduse pooldajad, nt Mati Hint, Martin Ehala, Arvo Eek, Ilse Lehiste on leidnud, et eesti keeles on kaks silbiväldet: lühike ja pikk. Pikad silbid on hääldatud erineva tõhususega: nõrgema e lauge rõhuga (Q2) või tugevama e raske e järsu rõhuga (Q3)
annaabi.ee 
