e : : , æ : a a Omaette tähelepanu väärib tänapäeva vene kirjakeele vokaalisüsteem (5 foneemi), kus rõhusilpides domineerib keskvokaalne telg (vt vasak tulp). Foneemide liikumised sellelt teljelt taha- või ettepoole sünnivad sujuvalt "triivides" labiaalsusega (/o/, /u/) kaasneb automaatselt keeleselja tõmbumine taha; muus osas sõltub ees- või tagapoolsuse määr sellest, kas eelnev ja järgnev konsonant (või emb-kumb neist) kuulub "pehmete" või "kõvade" häälikute hulka (vt näiteid parempoolses tulbas eespoolsus suureneb astmeliselt noolega näidatud suunas): j
2) d : j, nt pada : paja, koda : koja, sõda : sõja; 3) d assimileerub nii liikvida (sulahäälik = heliline konsonant l, r) kui ka nasaali järel, nt korrata : kordan, sünd : sünni. G 1) g kadu, nt lühikese vokaaliga sõnades siga, taguma; pika vokaali järel lõõg, roog, saag, diftongi järel laug, liikvida kõrval halg, sõlg, võlg, sõrg, karglema, hiilgama. 2) g : j, kui esimene silp lühike ees- või keskvokaalne + heliline konsonant, nt selg, telg, nälg, hüljes [Eesvokaalid: i, ü, e, ö; keskvokaalid õ, ä] sälg : sälu, mitte sälju Sõnades aeg ja poeg lisandub j häälduse hõlbustamiseks. T Laadivaheldus on võimalik ainult ht-ühendis ht : h, nt jaht : jahi, siht : sihi, koht : koha, kahtlema : kahelda. Mõnedes t-laadivaheldusega sõnades pole nimetava aste süsteemipärane, nt rehi : rehe : reht(e); rohi
annaabi.ee 
