Kasutab ladina tähestikku ja ka muid tähti. Keele osa Eeskeel Keskkeel Tagakeel Kõrgeim Predorsaal Mediodorsaal Postdorsaal koht Suulae Kõva suulagi Kõva suulagi Pehme suulagi osa Eesvokaali hääldamisel liigub eeskeel kõva suulae suunas: i, e, Ɛ ja a. Tagavokaali hääldamisel liigub tagakeel pehme suulae suunas: u, o, ɑ, ɒ, ɔ, ɯ, ɤ, Ʌ. Keskvokaali hääldamisel liigub keskkeel kõva suulae suunas. Ə on neutraalne häälik, mille puhul keel ei liigu. Nelinurgas suund üles-alla. Keeleselja tõusuastmeid on eesti keele 3: madal, keskmadal ja keskkõrge. Nelinurgas suund küljelt küljele. Vaegkõrged on inglise keeles – lühikesed kõrged (keskkõrgete ja kõrgete vahele). Vaegmadalad jäävad madalate ja keskmadalate vahele. Huulte asendi järgi labiaalvokaalid ehk ümardatud huultega vokaalid ja illabiaalid ehk
*antaδak > *antaak, *õhtaγo > õhtoo. Laadivaheldus tekkis ka vadja, soome ja karjala keeles. 7. Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest? Üheks läänemeresoome lõunarühma erijooneks on läänemeresoome keeltes kunagi üldiselt levinud vokaalharmoonia kadu. Ajalooliselt on aga vokaalharmoonia olnud ka lõuna-läänemeresoome keeltes üldine ja isegi ulatuslikum võrreldes põhjapoolsete läänemeresoome keeltega. Rõhulise silbi keskvokaali õ esinemisele lisaks on läänemeresoome lõunarühma keeltes olnud levinud velaarne vokaalharmoonia, mille puhul tagavokaalsete sõnade järgsilpides /e/ ja vadja keeles ka /o/ asemel ilmneb õ. Velaarne harmoonia on veelgi iseloomulik vadja ja idapoolse lõunaeesti hääldusele, nt vadja oonõ ’hoone’, punõn ’punun’, võru tulõ ’tule’, hõbõ ’hõbe.’ Tänapäeval ei esine vokaalide ees- ja tagapoolsuse harmooniat enam liivi keeles ega eesti kirjakeeles
annaabi.ee 
