Haas, J. Reiman, H. Sillaots, E. Treffner, M. Terri, E. Lootsar. Lasteaednike koolitamine seminaris lõpetati 1927. 1937 alustas Tallinnas tööd E. Lenderi Lasteaednikkude Eraseminar, mille juures oli ka harjutuslasteaed, kuna praktikat peeti oluliseks. Eelpedagoogika sisulisele käsitlusele Eestis on mõju avaldanud J. Käis. Ta töötas välja algõpetuse metoodika alused ja üldõpetuse ning koduloo printsiibid, loodusõpetuse metoodika ja vaatlusõpetuse alused. Põhiprintsiibid: õpetuse keskustuse põhimõte; näitlikustamine; isetegemine; kodukoha põhimõte; vaheldus töövõtetes; üldõpetusliku töökäigu kasutamine ja kodulooline vaateõpetus. Oluline õpilase iseseisev töö, mida toetsid rühmatöö ja ühisarutllused. Teemade käsitlemise alus oli lastepärasus ja elulähedus. Vabariiigi perioodist võib esile tuua, et lasteasutustes oli kesksel kohal mäng, rakendati Fröbeli pedagoogikat, oluline laul, töökasvatus, meisterdamine, lapse harmooniline arendamine. Kasutusel ka
Tehes kasutab laps oma meeli rohkem ning seetõttu tekib rohkem seoseid. „Laps, kes on taimede eest ise hoolitsenud, teab vee mõjust taimedele rohkem kui see laps, kes on kuulanud vaid õpetaja seletusi.“ (Timoštšuk 2005b, 192; Timoštšuk 2009, 8-14). Meeleliste aistingute ning vahetu kogemuse olulisust on rõhutanud ka tuntud hariduse suurkuju Johannes Käis, kes on eesti haridusse toonud töökooli, üldõpetuse, keskustuse ja lõimitud tegevuste põhimõtted ning propageeris ka kooliaedade loomist. (Taro, Järvsoo, Ekstra & Kopso 2001). Õuesõpe on lastele oluline lähtuvalt järgnevast: ökoloogilised suhted (taimede ja loomade elu), füüsiliste oskuste kujunemine ja inimestevahelised oskused. Läbi nende valdkondade omavahelise seose tunnetamise, õpib laps ka loodust hindama. (Gilbertson jt 2006, 7). Õues õppimise olulisus seisneb laste võimaluses kaevata mudas, mängida poriga ja ronida,
annaabi.ee 
