Põhjamaade, eeskätt Soome ja Rootsi võimlemispidustustel. Välisesinemistel saatis Eesti rühmi reeglina silmapaistev menu ajakirjanduses kiideti eestlannade uuenduslikku ja moodsat laadi. Eriline oli kahtlemata suurejooneliste I ja II Eesti Mängude (1934 ja 1939) võimlemispidude mõju naisvõimlemise arengule nii sisulise täiustumise kui masside kaasahaaramise poolest. Naisvõimlemise nende aastate arengu kindlustasid organisatsiooniliselt Ülemaailmne Eesti Noorsoo Ühenduse spordi kesktoimkond, spordiselts kalev, Idla Võimlemise Instituut, 1934. aastal loodud Eesti Võimlejate Liit ja ka Eesti Spordi Keskliidu juhatuse soosiv suhtumine. Ala edasisele arengule aitasid samuti kaasa mitmed olulised ühiskondliku elu ilmingud. II maailmasõda pidurdas paratamatult senise hoogsa arengu. Pärast sõda hakkas kogu võimlemist juhtima ja korraldama ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee. Peatähelepanu pöörati võistlusvõimlemisele: riistvõimlemisele, akrobaatikale
mehed, alustasid kampaaniat rahvustunde tugevdamiseks. 4 1896 Tekkis sõnasõda A.Grenzsteini "Olevikuga". 1901 A. Grenzstein suundus Pariisi, Postimehe populaarsus tõusis järsult. Postimees võitles ka baltisakslaste vastu. Hoo sai sisse karsklusliikumine (I loodi 1889 Tori kihelkonnas, 1892 asutati Tartus karsklusseltside kesktoimkond). Ei tegeletud ainult karsklusliikumisega, tähtis oli see, et karsklusseltside võrk kattis kogu Eestit, tegeleti rahvusküsimustega. Nendes ei osatud ohtu näha. Taas hakkasid elule ärkama ka põllumeeste seltsid. 1898 1) Venemaa keskvalitsus kinnitas põllumeeste seltside tüüppõhikirja asutamine kiirenes ja lihtsustus 2) Tartu eesti põllumeeste seltsi ette otsa asus J. Tõnisson Spordiseltsid 1898 I 1901 spordiselts Kalev Priitahtlike pritsimeeste seltsid.
annaabi.ee 
