kümneid ja sadu või koguni tuhandeid surmasaanuid. õnnetuse ööl on üks Ameerika satelliit
teinud plahvatusest foto. kontorid ja toimetused kogu maailmas sumisesid nagu mesipuud, kuid
ei teatud, mis edasi juhtub. Gorbatsov taipas väga kiiresti, et kui ta soovib kuulujuttude levikut
kontrollida, on tal võimatu õnnetust kauem maha vaikida. nii otsustas ta anda akrediteeringu
viiele Nõukogude meediale:pressiagentuuridele novosti (APN) ja TASS, ajalehele pravda,
kesktelevisioonile ja TASS-i korrespondendile Ukrainas. Pravda avalikustab kolmandal päeval,
et tsernobõlis on midagi juhtunud. Võimu ametlik häälekandja ei avalda fotot.<
Kuna enamuses oli tegu meistripillidega, siis lisas see kõlale kordumatu tämbrilise värvingu. Repertuaari oli neil aukohal ikkagi oma muusika, millele tegi tee lahti Tõnu Aare kujundlike ballaadidega. Neil oli eredaid instrumentaalpalu ja laule. Oma paladega lisasid värvi Vello Toomemets, Ivo Linna, Priit Pihlap ja Jaan Arder. Et laulusõnum kannaks, on hoolt kandnud Ott Arder ja Henno Käo. (ibid: 124-126) Väljapoole koduriiki esinema ei kiirustatud, kuid üksikud salvestused Kesktelevisioonile tegid Apelsini siiski ka laiemale kuulajaskonnale tuttavaks. Paljud nõukogude ansamblid kopeerisid nende lavalist olemist ja muusikaliste naljade viskamist. Aja jooksul koosseis muutus. Solistidena on seal laulnud Ivo Linna, Jaan Arder, Priit ja Tarmo Pihlap, kuid staazikaim ansambli solist on ikkagi Mati Nuude. Suupilli, bandzot, balalaikat ja kitarri mängis Tõnu Aare. Ansambli raudvarasse kuulus kindlasti trombonist Ants Nuut, keda hinnati ka joodeldamisoskuse ja huumorisoone tõttu
annaabi.ee 
