kõrge eruditsioon ning teised seevastu, et elukool on see kõige suurem koolitaja. Viimast väidab oma teoses ka Karl Ristikivi öeldes, et „Koolitunnistus ei tähenda midagi – alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.“ Selle argumendiga ei saa ma täielikult nõustuda, sest ka õppeasutuses saadud teadmised on äärmiselt tähtsad, kuid nende ellu rakendamine on keerulisem kui omandamine. Eks peaks siingi mõlemad pooled tegema kompromissi ning leppima kuldse keskteega. Inimene õpib kogu elu ning kõik meist ei sure lollina. Ajal, mil laps õpib oma esimesed tähed, kiidavad kõik teda ning ta isegi usub, et taon millegi suurepärasega hakkama saanud, sest taongi. Seejärel peab ta õppima lugema ning võib-olla veel isegi laulma. Mida elu edasi, seda rohkem hakkab inimene mõistma kui rumal ta on ja, et sellest vähesest, mis tal on lihtsalt ei piisa. Seega on hariduse omandamine ka veidike sunnitud , justkui oleks see ellujäämisinstinkt
ühendab tervet inimkonda (inimõigused) Lähenemine põhineb kolmel peamisel eeldusel: keskmes on põhiväärtused nagu sõltumatus, turvalisus, kord ja õiglus; See on indiviidikeskne lähenemine: uuritakse indiviidide rahvusvahelistesse suhetesse puutuvaid mõtteid ja tegusid. Lepitakse rahvusvahelise anarhia eeldusega. Sellegipoolest iseloomustavad rahvusvahelisi suhteid teatud reeglid, normid ja institutsioonid. Põhilised lähtekohad: tegemist on keskteega liberalismi ja realismi vahel. “riikide ühiskond", mille kesksed tegutsejad on nn riigiinimesed. Selline ühiskond kujuneb välja siis, kui mingi grupp riike peab end ühendatuks teatud reeglite järgimise tõttu. Riikide süsteemid kujunevad välja siis, kui kaks või enam riiki saavutavad piisava omavahelise kontakti. Piisav omavaheline kontakt tähistab seda, et iga riigi käitumine mõjutab seda, kuidas käitub teine riik.
Hippokrates läks ajalukku oma arstieetika tõotusega. Tähendab seda, et teatud elukutsete sooritamine nõuab ettevalmistust, aktsepteerimist, vastutuse võtmist tegutsemise eest. Kutseeetika alus. Aristoteles tema raamat ,,Nicomachose eetika". Leiutas vooruseeetika. Voorused on omadused, mis asuvad inimese äärmuslike iseloomuomaduste vahel. Argus ja hulljulgus äärmused, vaprus vahepealne. Sel viisil töötas välja vooruste eetika. Seotud see ka ,,kuldse keskteega" vooruslikkus. Peamine hüve, mille suunas inimene liigub, on õnn. Inimene tahab olla õnnelik ja omada õnnelikku elu. Inimene jõuab selleni: algab kasvatusest saab kasvatada halvaks või heaks. Kui inimest kasvatada nii nagu ta tahab, siis on pahasti. Lapse tahtele allumine absurd. Kui inimest vooruslikult kasvatada, siis sellest kujunevad välja inimese harjumused ja mõistusepärane käitumine. Inimene mõtestab asja enda jaoks läbi.
annaabi.ee 
