Kommutatsiooniseadmete valik sõltub ennekõike pingeastmest ja jaotlate skeemist, aga ka nõutavast töökindlusest ja muudest asjaoludest. Keskpingevõrkude kommutatsiooniseadmeteks on võimsuslülitid, koormuslülitid, lahklülitid ja sulavkaitsmed. Lülituste kõrval normaal- ja anormaaltalitluses on vajalik kaitselahutamine, kus seadmed pikemaks ajaks elektriliselt eraldatakse ning ohutuse tagamiseks ka maandamine. Joonisel 5.26 on kaks uutes 110/20/10/6 kV toitealajaamades enam levinud keskpingejaotla skeemi. Joonisel 4.25a on jaotla, kus keskpingefiidri kommuteerimiseks kasutatakse võimsus- ja lahklüliti kombinatsiooni. a) b) Joonis 5.26 Toitealajaama keskpingejaotla skeemid Sellel skeemil on fiidri kaitselahutamiseks ja maandamiseks ühisajamiga kolme lülitusasendiga seade – lahklüliti/maanduslüliti. Fiidri maandamine sellise skeemi korral toimub läbi
ja 35 kV pingeklassi keskpingeks. Keskpingejaotlate elektriskeemi määrab jaotla kaudu toidetava elektrivõrgu tähtsus süsteemis. Kui pingeks on 110 kV kõrgepinge, siis sellel pingel elektrivõrk on reeglina silmusvõrk, mis on ette nähtud suurema piirkonna ülekandevõrguks. Rikked jaotlas toovad kaasa suuri kahjumeid nii tarbijatele, aga ka elektrivõrgule müümata jäänud energia ning võimalike kahjude kompenseerimistaotlust rahuldamise tõttu. Sellise keskpingejaotla töökindlus peab olema suur ja enamikel juhtudel kasutatakse kahekordsete lattide ja ühe võimsuslülitiga ahela kaitseks skeeme. Eriti olulistel juhtudel on lisaks veel kasutatud möödaviiklatte. Alampingejaotlad toidavad piiratud ulatusega piirkondade radiaalvõrke ja nende arv võrreldes kõrgema pingega jaotlate arvuga on suur. Esmatähtsaks muutuvad investeeringute suurus ja lisaks töökindlus. 5.4. Ülempingejaotlate lihtsustatud elektriskeemid
annaabi.ee 
