oli veelgi keerulisem. 1918. aasta novembris alanud enamlaste pealetung õnnestus küll peagi peatada ja Punaarmee 1919. aasta jaanuaris Eesti territooriumilt välja lüüa, kuid sõjategevus jätkus Eesti piiride vahetus läheduses veel ligi aasta. Uue riigi peamised alustoed pandi paika praktiliselt üheaegselt veel kestvate Vabadussõja lahingutega 23. aprillil 1919. aastal tuli kokku Eesti esimene demokraatlikult valitud parlament -- Asutav Kogu. Sotsiaaldemokraatide ning keskparteide (Tööerakond ja Rahvaerakond) domineerimisel valmistati ette äärmiselt demokraatlik põhiseadus ning radikaalne maareform, mis andis otsustava tõuke noore riigi kodanike kaitsetahte tõusule. Reformiga said eestlased ümber jaotatavate mõisamaade näol käegakatsutava väärtuse, mille eest oldi valmis seisma ka relv käes ning isegi ilmses ülekaalus näiva vaenlase vastu. Paraku pingestas maareform Eesti suhteid Saksamaa ning teiste riikidega, kelle kodanike
Majandusprobleemid: krooniline töötus, tööstuse amortiseerumine. Vaatamata probleemidele (streigid jne). Parlamentaarne demokraatia ei satu ohtu. Weimari Vabariik Saksamaal 1919-1932 Kaootiline ja rahutu algus (1919-1923) Kodusõja oht: Mässud, Putsid. Mitmed poliitilised mässu ja riigipöörde katsed jne. Hulgaliselt ka välispoliitilisi probleeme. Sakslased tundsid, et neile on ülekohut tehtud. Uus vabariik Saksamaal tekib sotsiaaldemokraatide ja keskparteide (tsentrumi) juhtimisel. Rahvuslased ja konservatiivid panid nende süüks kaotuse I Maailmasõjas, öeldi, et nad olid sakslasi reetnud. Rahvuslikud konservatiivid suhtuvad kahtlevalt/eitavalt uude vabariiki. Vabariiki ei toeta: enamus riigiametnikest, õpetajatest, sõjaväelastest, ega kohtunikest. Eitavalt vabariiki suhtuvadka vasakäärmuslased = kommunistid, kultuuritegelaste kriitika. Jaanuaris 1919 kommunistliku Spartakusbundi (Spartaklaste) ülestõus Berliinis. Sots
annaabi.ee 
