Olulise osa arenenud maade rahvastikust moodustasid nüüd vabrikutöölised kelle kohta hakati kasutama Vana-Roomast pärit mõistet proletariaat, kuigi see antiiikmaailmas ei tähendanud mitte töölisi ega töötajaid, vaid kõige vaesemaid inimesi, kes elatusid riigilt saadavast viljast ja jõukamate kodanike annetustest. Industriaalühiskonna teise pooluse moodustas keskklass ehk kodanlus, kuhu kuulus tavaliselt ligi 20% rahvastikust. Kesklassiga olid seotud teenijad, kelle seas oli palju noori tüdrukuid. 19. saj jooksul paranes kodanluse ehk keskklassi elujärg tunduvalt, sageli avaldus see uusrikaste luksusjanus. Sellest järeldub, et vabrikutööstuse areng tõi kaasa uue klassikoostise ühiskonnas. Septembris 1814 asus Viinis kokku võitnud riikide kongress, milles aga osales ka võitjate juures emigratsoonis viibinud uus Prantsuse kuningas. Võitjate leeri kuulunud Austria laiendas oma territooriumi lisaks
Väline stiil itaalia ja prantsuse disainist, kesklinnalt „üle võetud“ ülikonnad ning sõiduvahendina rollerid vastandatuna väikelinna rockaritele. Uus laine 70ndate lõpus. Modide (modernistide) subkultuur tekkis Inglismaal 1960. aastate alguses n-ö valgekraelise töölisklassi hulgas. Erinevalt matšolikest teddy boy’dest olid modid androgüünsemad; erinevalt samal ajal esile kerkinud rokkaritest, kes rõhutasid oma töölisklassi päritolu, sooviti enam sarnaneda kesklassiga. Modide eelkäijateks võib teataval määral pidada USA hipsterite (vt ka Vihma artikkel) boheemlaslikku elustiili, aga ka dändilikku teddy boy -stiili, mille modid mõnevõrra rafineeritumaks muutsid. Michael Brake on eristanud nelja modide alatüüpi: kunstikooli modid, kes riietusid väga viimistletult, kasutasid sageli meiki, kandsid käekotte; mainstream-modid, kes kandsid cool’e ülikondi, kitsaid pükse ja teravaninalisi kingi
annaabi.ee 
