Tänapäevased kontsentreeritud ning intensiivsed veepuhastustehnoloogiad on energiamahukad ning kallinevad järjest. Ka säästlikkus keskkonna suhtes on vaid tinglik: puhta vee saamiseks põletatakse süsihappegaasiks nii jääkvee orgaanilised jäätmed kui ka kütteained. Eesti looduslikes tingimustes oleks otstarbekam teistsugune veepuhastustehnoloogia märgalapuhastid. Vee säästlik tarbimine koduses majapidamises Keskkonnateadlikkusel on oluline osa selles, kui keskkonnasõbralikult inimesed käituvad oma isiklikus elus ja koduses majapidamises. Keskkonnateadlikkus tähendab inimese teadmisi keskkonnaprobleemidest, inimese ja keskkonna vaheliste suhete ja mõjude mõistmist ning nendega arvestamist praktikas. Vee säästva tarbimise seisukohast on oluline eelkõige vältida vee asjatut raiskamist. Näiteks tuleks veekraani avada ja sulgeda vaid vajadusel (hambaid pestes ei pea vesi kraanist kogu aeg jooksma). Oluline
ettevõtmisi pooldatakse (jalakäijate tsoonide laiendamine, jalgrattateede rajamine). Keskkonnateadlikkuse alla kuulub looduskeskkonna- ja keskkonnakaitsega seotud 5 mõtete, suhtumiste ja käitumisviiside süsteem (Raudsepp, 202, 36). Keskkonnateadlikkus võib avalduda teoreetiliste vaadetena ja igapäevamõtlemises, keskkonnasõbraliku tarbimisena kui ka igapäevaelu valikutes. Keskkonnateadlikkusel on kognitiivsed, hinnangulised ja käitumuslikud komponendid. Analüüsi eesmärgil on otstarbekas jaotada keskkonnateadlikkus erinevateks osadeks. a. kognitiivne komponent: teadmised, ettekujutused ja arusaamad (keskkonnaprobleemide teadvustamine). b. hinnanguline komponent: keskkonnaga seotud hoiakud ja normid. c. käitumuslik komponent: konkreetne keskkonda mõjutav tegevus (elulaad) (Raudsepp, 2002).
annaabi.ee 
