1999-2005. Kahjuks ei ole see veel valitsuses arutlusel olnud ning seetõttu ei ole selles kavandatud tegevused kellelegi kohustuslikud. Paljud kavas ettenähtud tegevused siiski toimuvad, sest selle alusel koostati Eesti keskkonnastrateegia ja tegevuskava dokument, millest juhindub oma töös Keskkonnaministeerium. Riikliku keskkonnapoliitika üldsuunad ja prioriteedid, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse vallas, on ametlikult reguleeritud Eesti keskkonnastrateegiaga aastani 2030 (aastast 2007). Keskkonnastrateegial omakorda põhineb keskkonnategevuskava aastateks 2007 2013, mis kinnitati samuti aastal 2007. Keskkonnategevuskava annab detailsed tegevused koos eelarve ja tegevuste täitjate ja indikaatoritega. Pikka aega on olnud ette valmistamisel ka kolmas oluline ja laiapõhjaline suunisdokument ,,Looduskaitse arengukava aastani 2035", mis peaks olema ühendav lüli keskkonnastrateegia ja keskkonnategevuskava vahel
programmialad (Kuresoo, 1998). Selleks, et tagada säästlik looduskasutus kaitsealade lähiümbruses, on Ramsari nimekirja esitatud märgalade piirid vahel mõnevõrra suuremad kaitsealade ametlikest 6 piiridest. Mõne Ramsari ala puhul on ühnedatud mitu lähestikku asuvat kaitseala ja rahvusvahelise tähtsusega märgala piiresse jääb maid, millel puudub kaitseala staatus. Praegu on märgalade kaitse seotud ka Eesti keskkonnastrateegiaga, Eesti veekaitse- ja seireprogrammidega ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamise programmiga (Kuresoo, 1998). Looduskaitsealastest konventsioonidest on Eesti alla kirjutanud veel järgnevatele rahvusvahelisetele lepetele, millest tuleneb ka märgalade kaitse alaseid kohustusi: Helsingi (1992/1994) konventsioon Läänemere merekeskkonna kaitsest; Espoo (1992) konventsioon rahvusvaheliste piiriveekogude kaitsest;
annaabi.ee 
