Lapsel, kes kasvab aasta-pooleteise ja puberteedi saabumise vahel väljaspool keelekeskkonda, ei ole keele täielik omandamine enam võimalik (Tulviste, Tulviste 2002:153). Lennebergi järgi on keele omandamise bioloogilised eeldused järgmised: · keele omandamises võib näha kõiki küpsemisel põhineva käitumise tunnuseid; · tegevus algab teatud eas ja arengustaadiumis; · tegevuse algusest ei ole otseselt kasu; · tegevuse algus ei sõltu keskkonnastiimulitest. Lennebergi järgi algab keele omandamine pooleteise kuni kahe aasta vanuselt, kui lapse aju on saavutanud 60% ulatuses täiskasvanu aju struktuurilise, biokeemilise ja neurofüsioloogilise küpsuse. Peaaegu täiskasvanu tasemele jõuab lapse aju viie- kuni kuueaastaselt (Veisson, Vesipak 2005:46-48). Kognitiivsete teooriate tuntumateks esindajateks on J. Piaget, L. Võgotski, jt. Selle teooria toetajate järgi sõltub keele omandamine lapse kognitiivsest arengust ning intellektuaalsete
koores, paremas parietaalsagaras, samuti dorsaalses eesmises vöökäärus ning suurenenud verevool mandelkehas. Depressioonist parenemisel taas suureneb verevool paralimbilises koores ja alumises parietaalkoores. Tasakaal subkortikaalsete ja kortikaalsete protsesside vahel : Vanj Honki tasakaaluhüpotees 1. subkortikaalne tasakaal – adekvaatne võitluse või põgenemise impulss sõltuvalt keskkonnastiimulitest 2. subkortikaalsete ja kortikaalsete piirkondade tasakaalustatud koostöö – võimalus subkortikaalse impulsi regulatsiooniks 3. kortikaalne tasakaal – võitluse või põgenemise vm otsus sõltuvalt eesmärgist. Serotoniinisüsteem ja emotsioonid : sotsiaalne isolatsioon vähendab serotoniini närviülekannet ja suurendab agressiivsust. Serotonergilise närviülekande efektiivsus on seotud heaolutundega. Vähemefektiivne serotoniini
annaabi.ee 
