kümnendi jooksul oluliselt vähenenud alanedes 2003. aastaks keskmiselt 100 l/ööp/in Lähtudes prognoositavast keskmisest veekulu kasvust ja ühisveevärgiga ühendatud elanike osatähtsuse kasvust, suureneks aastaks 2015 kogu elanikkonna veekasutus praeguselt 49,7 miljonilt kuupmeetrilt 54,2 miljoni kuupmeetrini ehk siis orienteeruvalt 10%. Veekasutuse maksumuse ja kulude katmise hindamine Keskkonnakulude määramisel lähtuti eeldusest, et tegelik keskkonnakulu, mis avaldub veekogule, on võrdeline tekkiva kahju kõrvaldamiseks ning veekogu või konkreetse pinnaveekogumi hea seisundi saavutamiseks vajalike meetmete kogumaksumusega. Veemajanduskava eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete rakendamise maksumus on järgmine: - Reoveekogumissüsteemide korrastamine ja arendamine ligikaudu 5 mld krooni - Reostunud alade korrastamine ligikaudu 580 mln krooni - Joogiveesüsteemide korrastamine ja arendamine 2,9 mld krooni
Näiteks kalapüügi laevameeskonna liikmed võivad teha mõnda muud töö (töötada kaubalaeval), kütust ja muid vahendeid võib kasutada teistes valdkondades. Laevaomanik võinuks laevaostuks kasutatud raha investeerid mõnda teise objekti, nt veoautosse jne. Tootmise sisendite alternatiivkulu suurus on see väärtus, mida neid sisendeid kasutades saanuks toota järgmisena parimas võimalikus rakenduses. Teine oluline alternatiivkulu on tootmistegevusega kaasnev keskkonnakulu (mõju), millega ei kaasne otseselt rahalist tehingut. Kui väetisetehas kasutab tootmises toorainet, kapitali, tööjõudu, energiat ning tootmise käigus suunatakse erinevaid jääkaineid lähedalasuvasse veekogusse, on need saastamisega seotud kulud väetise tootmise alternatiivkulu, kuigi need ei kajastu ettevõtte kasumiaruandes. Alternatiivkulu põhimõte on iseloomulik mitte väga eriveatele olukordadel, mitet ainult tootmisele, vaid ka avalikule majanduspoliitikale
annaabi.ee 
