tunduvalt suurem kui hüdroenergial, aga teniline potentsiaal väike, sest päikesepaneelid on väga kallid. Majandusarvutused näitavad, et taastuvate energiate elektri omahind kujuneb märksa kõrgemaks kui põlevkivielektril. Biomassist saadud elekter maksaks umbes 65 senti, tuuleelekter kuni kroon ja päikeeseenergia üle viie krooni kilovatt-tund. Ainult veejõule tugineva elektri omahind oleks alla 60 sendi, aga selleks puuduvas meil võimalused. Õigus on keskkonnakaitsjatel, et sellise hinnavahe tingivad niinimetatud kaudsed kulud, mis on fossiilkütuste puhul palju suuremad kui elektri tootmisel taastuvatest allikates. Siiani ei ole neid kaudseid kulusid elektri hinnas arvestatud. Veel takistab alternatiivsete energiaallikate kasutamist Eesti põlevkivienergiale antud turueelis: sotsiaalsetel põhjustel madalal hoitud hind ning teiste majandussektoritega võrreldes väiksemad keskkonnamaksud. Sellepärast on
seadustest ja poliitikast mis on suunatud looduliku taastuvenergia maksimaalselt ökonoomsele ärakasutamisele. Mitte, et selline vaatenurk oleks vale, kuid see on tekitanud paljudele ettevõtjatele ja ettevõtetele probleeme maksimaalse kasumi saavutamisel ning see on pannud neid leidma erinevaid viise oma kasumi saavutamiseks. Tihtilugu on need aga ebaseaduslikud ja loodusressursse kurnavad või lausa hävitavad. Kui enamik ei pea ohtu tõsiseks, siis keskkonnakaitsjatel on selles täiesti oma seisukoht. Näiteks Maailma Looduse Fondi (WWF) hinnangul (oktoober 2005) on lepe põhimõtteliselt valesti sõnastatud ning seetõttu sellega soovitud eesmärki ei saavutata. Näiteks ei hoia lepe ära illegaalse puidu sissevedu kolmandate riikide, näiteks Hiina, kaudu. Samuti pole leppes sõnagi tselluloosist või paberist. Mõlemad moodustavad olulise osa EL-i puidutoodete sisseveost. WWF-i kinnitusel ei tohiks EL leppida mitte
annaabi.ee 
