Põhjuseks on olnud teistsugused tegurid. Sihikindel laialdasem metsade kaitsmise alustamine mere rannikul alates 1764. aastast on lähtunud siiski riiklikust algatusest. 1836. aastaks oli mereäärsete riiklikult kaitstavate metsade pindala kasvanud juba 9000 hektarini. Tõsisemalt tõusis metsade mitmekülgne ökoloogiline tähtsus päevakorda alates 19. sajandist, seoses tööstusrevolutsiooniga, tehnoloogia arenguga ja sellega seonduva varasemast hoopis ulatuslikumate keskkonnakahjustustega. Metsa sotsiaalsed kaitsefunktsioonid ajaloo erinevatel etappidel Metsa peamised kaitsefunktsioonid sotsiaalselt seisukohalt on olnud varasemas ajaloos seotud inimeste peitu minekuga metsa sõdade ajal ja inimkonfliktide puhul ühiskonnas. Vanimaid teateid selle kohta, et metsad olid siinsetele inimestele oluliseks pelgupaigaks sõdade ajal, saab lugeda 13. sajandist pärit Hendriku kroonikast. Seal kirjeldatakse, kuidas ristisõdijad pärast Emajõe ületamist leidsid eest
Inimekvivalent (ie) ühe inimese tekitatud keskmine reostus ööpäevas. Hindamisalus on BHT, 1 ie = 54 g BHT5/ööpäevas. Võib väljendada ka teisiti: inimene põhjustab täieliku BHT t 75 g/d ning annab ööpäevas reovett keskmiselt 0,7 g fosforit ja 12 g N. Inimekvivalenti kasutatakse reostuskoormuse võrdlemiseks. Inimese ökoloogia (humaanökoloogia) kitsamas tähenduses inimese kui organismi autökoloogia; uurib inimese kohanemist äärmuslikes ja keskkonnakahjustustega tingimusis. Laiemas tähenduses kujunemisjärgus olev kompleksteadus ühiskonna ja looduse suhetest, sotsioökoloogia osa, mis uurib inimese mõju looduslikele ja kultuurökosüsteemidele. Integratsioon (lad. integratio liitumine, terviku moodustamine, integer terve) liitumine. Introduktsioon võõrliigi (introdutsendi) toomine alale, kus seda varemalt pole olnud. Tahtlikku i-i tehakse floora ja fauna mitmekesistamise, koosluste produktiivsuse suurendamise jm
vaja reaktiivvõimsuse allikate vajalik võimsus ja paiknemine, täites seejuures vajalikke kitsendusi, eriti pinge reguleerimise osas. Põhimõtteliselt on elektrivõrgu arengu planeerimine paljukriteriaalne üles- anne. See ilmneb selgesti elektrivõrgu põhiülesandest – optimaalse talitlus- kindlusega üle kanda või/ja jaotada kvaliteetset elektrienergiat kõigile tarbi- jaile minimaalsete kulutustega ja minimaalsete keskkonnakahjustustega. Nagu näha, sisaldub selles määratluses neli teatud määral vastuolulist kritee- riumi: talitluskindluse, kvaliteedi, majanduslik ja loodushoiu kriteerium. Paljukriteriaalsete ülesannete lahendamiseks on välja töötatud mitmesuguseid lähenemisi, nagu [Арзамасцев, 1987], [Schweppe,…1988]. Arvestades ole- masolevaid aja, tööjõu ja arvutitarkvara ressursse, tuleb Eesti elektrivõrkude planeerimisel praktiliselt orienteeruda optimeerimisele ühe kriteeriumi järgi,
annaabi.ee 
