kõhklemata miljoneid inimesi sõtta või vangilaagritesse surema. Vangistamised, küüditamised ja mahalaskmised muutusid diktaatorlikes riikides igapäevasteks asjadeks. Kas siis 20. sajandi diktatuurid olid vältimatud? Esimene maailmasõida tõi esile suurte rahvahulkade osa ajaloos. Sõja- ja sellele järgnenud aastatel said kõige rohkem kannatada kesmise sissetulekga inimesed: arstid, juristid, õppejõud, väikeettevõtjad. Seda inimeste rühma nimetati keskklassiks. Keskklass kaotas oma poliitilise, ühiskondliku ja ka majandusliku mõjuvõimu. Samas aga tugevnes suurearvuline tööliskond, kes tänu valimisõiguse laienemisele sai võimaluse mõjutada riigi arengut. Teiseks tähtsaks muutuseks oli ka naistele valimisõiguse andmine. Nii tekkisid uued suured valijate rühmad, kelle rahulolematust suutsid tulevased diktaatorid edukalt ära kasutada. Paljudes sealhulgas ka demokraatlikes riikides olid inimesed sõja-aastatel
üksmeeles kulgenud mesinädalaid. Konservatiivid muutsid dekoratiivseks sidemed monarhhia ja kirikuga, sotsialistid loobusid märatsemise ja kõige pahupidipööramise ähvardusest. Sageli valitseti koos. Suurimad riigistamised Lääne-Euroopa majanduses ei saanud teoks mitte sotsialistide, vaid konservatiivide, de Gaulle'i ja Itaalia kristlike demokraatide eestvõttel. Sage oli prognoos, et arenenud õhtumaa ühiskond sulandub peagi kihistumiseta keskklassiks. Siiski näib tollane pärand enam sisaldavat muinasjutulisi kirjeldusi seninägemata jõukusest kui kriitilist analüüsi selle kohta, milles efektiivne heaolumudel peaks seisnema. Aastakümnete jooksul on tähele pandud, et heaoluriik tähendab sisuliselt väga erinevaid asju, sageli ka selliseid, mis on ühiskonnale pigem kiviks kaelas kui kergenduseks. Minu arvatesiseloomustabEesti ühiskonnaheaolumudelit järgmine reziim:
suunas (kultuuri elujõulisus, ühiskonna sidusus, ökoloogiline tasakaalustatus, heaolu kasv). Ühtegi probleemi ei tohi lahendada teise arvelt. Valitsemine peab olema tulemuslik, võimulolijad peavad hindama samu väärtusi mis rahvas. Rahvaarvu peab hoidma suurena. Jätkusuutlikkuse probleemideks on meil suur suremus ning sellest tingitud madal iive, suur väljaränne ning linnastumine. Sotsiaalne kihistumine jagab ühiskonna kõrgklassiks (kõrge positsioon, rikkus, maaomand), keskklassiks (tavakodanikud) ning alamklassiks (madala haridustasemega tõrjutud, kes teevad lihtsat tööd, saavad vähe palka, madal haridustase). Inimgruppe eristatakse varanduslikel, rahvuslikel, usulistel ning regionaalsetel alustel. Karl Marx (1818-83) sündis saksa-juudi perekonnas, õppis ülikoolis filosoofiat. Oli Saksa sotsiaalteadlane, ühiskonna üks kuulsamaid analüütikuid, kes pani aluse marksismile kui poliitilisele ideoloogiale. Kirjutas raamatud ,,Kapital" ning ,,Lisaväärtuse teooria"
Esimest iseloomustab lihtsameelne siirus luules ja muusikas, erinevate mõjutuste läbielamine, soov publikule meeldida. Kuuekümnendate lõpus loobusid nad põhimõtteliselt ringreisidest, sest nende muusikat sai teostada ainult stuudios. Nad ei tundnud enam mõnu publiku ees esinemisest. Kõikide õnnestumiste kõrvale hakkasid ka tasapisi tekkima nurjumised, ehk neid hakati kritiseerima aina rohkem. John Winston Ono Lennon oli pärit kohast, mida kergelt öeldes kutsutakse ``madalamaks keskklassiks``. Ta oli poeet, laulja ning kitarrist. Ta lapsepõlv oli väga raske kuna 16. Eluaastaks oli ta kaotanud juba oma mõlemad vanemad. Tema tuntuimad palad olid Imagine ja Strawberry fields forever. Lennon elas kõigest 40 aastat kuna üks hullunud fänn lasi ta lihtsalt maha. James Paul McCartney sündis 1942. aastal keskmiselt jõukamas perekonnas. Ta oli muusik ja helilooja. Esimesed ühised laulud kirjutasid Lennon ja McCartney juba koolipoistena. McCartney tuntuimad
annaabi.ee 
