luuletuste lauldes esitamine, vahetu suhtlus publikuga, loov eneseväljendus. Seetõttu on Contra nõutud esineja kõikvõimalikel üritustel, sh väga palju koolides. Käis ka meil koolis!!! keegi ei saa kätte kedagi ei mätte medagi ei taba isegi teist otsa plärul sest meie elu on üks film suur märul ja selles suurejoonelises mendifilmis kõik on võmmid iseendi silmis ja kuna pole üleüldse pätte ei ole saadagi ju keskit-miskit kätte Ta luulekogudel huvitavad nimed: Üüratu üürlane, minu jonn, naine on mees ja viimane 2010 ilmunud luulekogu Poiste aabits. On kirjutanud ka Proosat, kogumikke, laulutekste, näidendeid...ja on ka tõlkinud... Jaan Pehk kirjutas muinasjutu. Loll muinasjutt. Kord elas kuu peal täi. Ta mõtles, et kaugel eemal sinisel planeedil elavad väikesed lapsed, kellel pole üldse täisid. "Seal eemal maal pole mitte ühelgi lapsel mitte ühtegi täid!", nukrutses ta.
(varieeruvalt varjutatud). Kuigi vahel keeleliselt omapäratsev, on ta siiski tunde- ja mitte sõnamaag. Inimlikuimad ja mõistetavaimad asjad on murtud värsiridadeks, mis haaravad lugeja jäägitult. Tegu on isikliku elu kerge kõverpeegeldamisega fantaasia piirini. Kas "Sonetid" eesti kirjanduses midagi muudavad? Esikkogu kohta liiast küsitud, kuigi ma tahaks vastupidist; tuleb nentida, et kui mõjutab keskit või miskit, siis natuke. Jäljendatavat on vähe. Rooste isegi nimetab end mõjutatavaks ega kuuluta ainsaks geeniuseks. Ehkki teistpidi oleks säärane kirjanduslik epateerimine kasuks tulnud. Julgen ennustada, et rujaline roostevaba maailm, mis meie inertset luulelugu uutele radadele keerab, ilmub ehk veidi vähemrahmeldavamas (noormees õpib, teeb tööd, organiseerib ning kirjutab) ning keskendunumas ehk täiskasvanulikumas inimeses umbes kolme-nelja aasta pärast. Kuigi
annaabi.ee 
