lähedusse. Kaua aega olevat arutatud ja nõu peetud, kuid keegi ei olevat oma nõudest taganeda tahtnud. Lõpuks palutud, et taevas ise annaks selleks esimesel pühapäeval kas suure saju, tuule, tormi või mõnel muul iseäralisel kombel märku. Kui koitis esimene pühapäev, Kasari laiadelt luhtadelt lahkus udu ja päike keskhommikusse jõudis, hakati ootama igas külas tavalist märguannet. Just siis, kui päike oma tõusu lõpetas ja hakkas juba vajuma allapoole, kerkis päris ootamatult, ei tea kus kohalt, taevasse must kõuepilv ning seda täpselt Lihula aleviku kohal, kus sel ajal asus teadupärast piiskopiloss. Nii kohe kui pilv nähtavaks sai, hakkas see suure kiirusega Kirblale lähenema
» ütles Gabriel heas tujus ja silitas käega neiu juukseid. «Gabriel!» sosistas Agnes kogu kehast värisedes. «Ara sellega naljata! Hoia ennast! Mõtle, sinu elu on minu elu, sinu surm on minu surm.» Nende sõnadega kiskus ta enese äkisti Gabrielist lahti ja läks hurtsikusse tagasi. Käidud tee ja viimased rahutud ööd said viimaks ka Gabrieli raudsest kehast võitu. Koidu ajal vajusid ta silmad kinni, ta jäi kui surnu magama. Päike oli juba keskhommikusse jõudnud, Agnes ammugi üles tõusnud, aga Gabriel magas ikka veel rasket und. Agnes ei raatsinud teda äratada; ta istus vagusalt magaja peatsis ja silmitses mõttes ta pruuniks põlenud nägu. Selle näo jooned 320 olid kui tõmmukast marmorist välja raiutud, otsaesine kõrge ja lai, kulmud uhkesti võlvitud, nina kõrge seljaga ja sirge; avaldas näo ülemine pool mehist julgust ja mõistust, siis tunnistas peenike suu ja ümmargune lõug õrna meelt ja südame-pehmust -- loomuomaduste
annaabi.ee 
