esineb see kiht peaaegu horisontaalsena väikese langusega edela suunas. Kvartäärmoodustistel ei esine suurema ulatusega väljakujunenud horisonte. Esinevad mitmesugused liivad ja kruusad, sageli segatud munakattega. Paiguti esineb pealispinnal õhukese kihina turvast. Devonist allpool 100-120 m sügavusel asub siluri paekivi ( Viljandi linna üldplaneering, kaust II). Maakonna territooriumi praegune vahelduv reljeef on kujunenud rohkem kui 300 miljoni aasta jooksul, see on keskdevonist kuni tänapäevani. Sakala kõrgustikul on ülekaalus orud, mis on tekkinud enne viimast jäätumist, ning viimase jääaja jooksul moodustunud kõrgemad pinnavormid (Rein, 1993). Eestis valdavad mulla lähtekivimid jääsetted ehk moreenid. LõunaEestis punakaspruun saviliiv- ja liivsavimoreen, mille karbonatsus Põhjast Lõuna poole järsult vähenev (Reintam, 1962). Sisemaa klimaatilised tingimused väljenduvad eelkõige õhuniiskusest (aasta
(http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/devon.html). Seda ajastut iseloomustab üks Maa ajaloo kõige suuremaid ookeanide regressioone. Maakoor oli suhteliselt rahutu. Suured kontrastid maismaa reljeefis ja ookeanipinna vähenemine põhjustasid purdsete kuhjumist. Eriti ulatuslikult levisid detailse tekkega punasevärvuselised liivakiivid, nn ,,Old Red". Meredes kuhjusid sageli lubimudad ja savid. Eestis oli siluri lõpust kuni keskdevoni alguseni maismaa. Keskdevonist peale oli maakoore liikumine siin väga vahelduv, mille tulemusena maismaatingimused vaheldusid merelistega. Siinsetel rannaaladel kuhjusid Skandinaaviast lähtunud hiidjõgede deltaaladele mitmesaja meetri paksused liivakivid, aleuroliidid ja savid, mille seas on eriti iseloomulikud punased ja kirjud liivakivid. Devoni lõpul taandus meri Eestist väga pikaks ajaks, mistõttu kuini kvaternaari ajastuni on geoloogilises ajaraamatus suur lünk (I. Arold, 1987)
annaabi.ee 
