“Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses” Kuigi prantsuse luuletaja Francois Villon (u 1431 – u 1465) elas hiljem kui itaalia vararenessansi suurkujud Dante, Boccacio ja Petrarca, oli tema looming renessansi ideest veel puutumata. Hoolimata ümbruse keskaegsusest paistab luule ometi silma oma aja piire ületava individuaalsusega, mis teeb temast moodsa prantsuse luule eelkäija. Villoni poeetilise pärandi moodustavad kaks luuletsüklit:”Värsid” ehk “Väike testament” (1456) ja “Suur testament” (1461). Keskaegse kirjanduse jaoks ei olnud isikuväärtust ega idividuaalsust. Villoni kirjanduses see isiklikkus aga sünnib. Tema roll oma teostes mitte lihtsalt vaataja, vaid tegutseja, tema meenutab tihti iseenda oma teostes.
Tatjana on läbinisti romantiline igal juhul on tundeelu temas tähtsam igasugustest ratsionaalsetest ja mõistusepärastest kaalutlustest. Tema tegelaskujuga rõhutatakse individualismi ta ei oska Oneginile kuidagi läheneda ja autor keskendub pigem üksikisiku tunnetepuntrale. Siiski kaob see joon hiljem abielludes. Fantaasia- ja folkloorilembust näitab tema sügav usk kõigesse müstilisse ja maagilisse, ennustused ja ended lähevad talle korda. Keskaegsusest annab märku Tatjana unistus Oneginist viimane on tema jaoks nagu rüütel või prints valgel hobusel, kes teda südamest armastab (pigem küll platooniliselt) ja teda ülistab. Tatjana tunnete kirjeldamisel on kasutatud romatistlikult hiiglaslikku kogust looduskirjeldusi. Onegin ei ole üldsegi niivõrd unistav ja tundeküllane kui Tatjana ja kõik sellise loomusega seotud romantismile iseloomulikud tunnused langevad tema puhul ära. Sellest hoolimata võib
XIV-XV saj muutus draama järjest enam rahvalikuks lõbustuseks. Piibliepisoodidele üles ehitatud näidendeid nimetati müsteeriumideks. Miraaklite teemadeks olid apostlite ja jumalaema imeteod. Kolmas keskaegse draama žanr: moralitee, õpetlik näidend enamasti allegooriliste tegelastega. Koomiline teater: farss (lühinäidendid). Suuri sarnasusi Itaalia renessansi commedia dell’ arte’ga. Francois Villon: prantsuse luuletaja. Sünniaastal põletati Jeanne d’ Arc. Hoolimata ümbruse keskaegsusest paistab Villoni luule silma oma aja piire ületava individuaalsusega, mis teeb temast moodsa prantsuse luule eelkäija. Seotud kaklustesse, röövimistesse. „Väike testament“, „Suur testament“. Ballaadid, surmatantsu motiiv: pihtimuslik luule. Pilkeluule, vaatleb parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutab rõhutatud kontraste. Elu ülekohtu vastu protestiv, surma ees naerev. Nt „Ballaad poodutest“. 6. Renessansi ajaloolis-kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse
annaabi.ee 
