rohkemat kui enesetäiendamist nn vabatahtlikult. Pigem hakati seda seostama sotsiaalse tõusuga ja ka tööga seotud ülesannete lihtsamaks täitmiseks. Kutsealaste ideede kasulikkuses oldi veendutud, eriti seoses võimaluste avamisega noortele, kes ei ole privilegeeritud (st pärit madalamatest klassidest).(Gonon, 2009). Eelnev Gononi väide, et noored, kes ei olnud nii privilegeeritud sotsiaalsest klassist said juurdepääsu haridusele laseb liikuda omakorda ajas tagasi Kerschensteineri nn töökooli idee (saksa k. Arbeitschule) juurde. Kerschensteiner oli mõjutatud oma töökooli idee puhul Johann Heinrich Pestalozzi ideedest (1746 - 1827), (uudne on ka Pestalozzi näitlikustamise käsitlus). Pestalozzi arvas, et õpetaja ülesanne on tagada õpilasele vaimu, hinge ja keha harmooniliselt arendavat keskkonda. Pestalozzi väärtustas tavapärase hariduse kõrval ka, moraalset ja religioosset kasvatust. (Unt, 2013).
ise, õpetab Peeter Põld (1993). Kasvatuse mõju põhineb autoriteedil, sest autoriteet on eeskujuks. Kui võetakse sõna autoriteedi vastu kasvatuses, siis tehakse seda valest arusaamisest. See, mis peab olema kasvatuse lõppsiht - autonoomne, vaba inimene -, on seatud kasvatuse lähtepunktiks. Klassikaline pedagoogika jagab kindlalt seisukohta, et lastes on tarvis kasvatada ja hoida autoriteeditundmust, sest alles selle kaudu on võimalik vaba, autonoomse personaalsuse areng. Georg Kerschensteineri õpetuse järgi imetakse intellektuaalne autoriteeditunne sisse emapiimaga, mis tähendab, et mõistetakse ja tunnistatakse seda, et ühiskonnas peab olema kord - vastasel juhul tekib kaos. Sellest erinev on aukartustunne. See on kartlik austamistundmus mingi üleva ees, mis oma suuruse ja võimuga sunnib meid oma väiksust tundma. See peaks olema püsiv vahekord täiskasvanuks, iseseisvaks saanud laste ja nende vanemate vahel. Mis selle hävitab?
annaabi.ee 
