iseseisev ehitis. Suuremates kirikutes on nimetatud kabeliteks eraldiseisvaid ruume, kus asub teisene altar. Erakabelid on olnud võimukandjatel, näiteks kuningatel ja piiskoppidel, hilisemal ajal ka jõukamatel lihtkodanikel. Mõnikord on erakabelite juurde määratud vaimulikke. Tallinna raekabeliks oli Pühavaimu kirik Kerjusmungad (dominiiklased ja fantsiskaanid) Pealegi olid linnadel just 16. sajandi alguses tekkinud tõsised konfliktid maaisandate poolt privilegeeritud kerjusmunkadega, kes ühelt poolt kandsid kiriku reformipüüdlusi, ent aitasid säilitada ka katoliku usku. Kerjusmungad avaldasid oma jutlustes lihtrahvale sageli linna ametliku politikaga vastuolus olevaid seisukohti või koguni ründasid seda, ent linn seda otseselt takistada ei saanud, sest kerjusmungad neile ei allunud. Linnakiriku jutlustajatega oli teine lugu, kuid kerjusmungad olid ka tänu oma kõneosavusele neist tunduvalt populaarsemad.
Abiellutakse oma elukohamaa kommete järgi. Tavaliselt abielu registreeritakse vastavas ametis. Mõned paarid soovivad aga lisaks ka õnnistamistseremooniat ning selleks pöördutakse sangha poole. Õnnistustseremoonia käigus külastatakse tavaliselt budistlikku pühamut, kus avaldatakse austust Buddhale ning seejärel meenutavad mungad pruutpaarile nende kohustusi teineteise ees. Peale abielu õnnistamist toovad pruudi ja peigmehe pered toidu ja jagavad pidusööki kerjusmunkadega. SURM Budistid pigem tähistavad surma, kui leinavad, sest surm usutakse olevat taassünniga ühenduses. See aga viib budisti nirvaanale lähemale. Kui budistliku kogukonna liige sureb, pestakse ta ihu ja asetatakse kirstu, mis kaunistatakse lilledega. Kirst kantakse lähimasse sanghasse või templisse. Kui surnu on sanghas, annetab lahkunu pere munkadele toitu. Pühamus toimub matusetseremoonia. Surmaga seotud rituaalid varieeruvad kogukonniti. Budismis on enamasti kombeks
annaabi.ee 
