Dominiiklased Dominiiklaste ehk dominikaanide katoliikliku mungaordu (Ordo Fratrum Praedicatorum, OP, jutlustavate vendade ordu) asutas 1215 (Paavst Honorius III kinnitas ordu reeglid 1216. a.) hispaania päritolu munk Dominicus (Domingo Guzmán). Rahvasuus on jutlustajavendi nimetatud ka Issanda koerteks (Domini canes). Dominiiklasteks hakkasid sageli jõukate ja haritud perekondade liikmed, kuid kerjuslikku kasinust nõudev põhikord kohustas neid elama vaesuses ja kuulekuses. Vaimne eesmärk lähtub paavst Honorius III sõnust: "Kuulutada kogu maailmale meie Issanda Jeesuse Kristuse nime." Klooster valmistab dominikaanivenda ette jutlustajamissiooniks. Vastavalt ordu eesmärgile on enamik dominiiklasi preestrid, keda toetavad ilmikvennad (fratres cooperatores). Ordurüü, mis antakse enamasti noviitsiaja algul, koosneb nahkrihmaga vöötatud
Bachide nimi Tüüringi oli juba tuntud 16.sajandil. Muusikakunst sai Bachidele perekonnatraditsiooniks. Seda anti edasi põlvest põlve isadelt poegadele ja pojapoegadele. ''Pagar Veiti'' arvukatest järeltulijatest võrsus terve armee tagasihoidlikke, kuid visasid ja aktiivseid muusikapõllul töötajaid. Valdav enamiks kodumaa muusikuid isegi neid, kes kandsid õukonna kapellmeistri kõrget tiitlit oli tol ajal raske ning alandavas olukorras: nad said oma töö eest kerjuslikku tasu ja pidid alluma kirikuisade nõudmistele, ühtlasi pidid nad oskama kohaneda kodumaisesse kunsti ja muusikutesse solvava halvakspanuga suhtuvate ülikute labase maitsega. Vaatamata nendele rasketele elutingimustele, Bachide suguvõsa elas ning arenes sest ta oli tihedalt seotud rahvaga, tahva eluga, tema olustikulise tingimustega ja kunstiga. Bachide suguvõsa esinajad tegid märkamatut, kuid tõsist ning suurt tööd: nad lõid rahvuslikku muusikakultuuri, mis toitus
annaabi.ee 
