Diana Delwigi hagijas DELWIG- kade Hansu peale, sest ta tahtis Agnest endale , teistest tõsisem, norutaja, toimus ärapanemine, Hans ja Delwig uhkeldasid oma tegudega , et Agnesele meeldida. Delwig oli kihvitine suu, valetaja, langes võitlusel venelastega. Kaspar Von Mönninkhusen Kuimetsa pärishärra ja Liivi sõjameeste pealik, ähvardaja, kitsipung, julm, rikas, agnese isa, vana sõjamees, julge, meelekindel . Lõpuks sai tast tark hooliv kerjaja. Agnes- Hansu pruut , rikas , uhke, ei sallinud valet ja ebaõiglust, ilmsüüta laps, armastab ise, hoolib Gabrielist, õrn süda, säravad silmad, kuldkollased juuksed, lumivalge nägu, vallatu. Au armastaja, elav, lahke, kaval. Siim- tüvikas mees, talupidaja riietes, riided katki ja kulunud, muutus Gabriellile ohtlikuks, sest karjus ja vilistas. IvO Schenkenberg- Gabrieli kasuvend, vapper, osav sõjamees, täis kelmust, näost inetu,
küade vanemad kokku ja küin neilt, kas nad sinu nõ tahavad vastu võta.» «Ma tulen ise sinna,» üles munk lüidalt. «Parem oleks, kui sa kohe põeneksid,» üles sepp murelikult. «Ma tunnen Viljandi komtuuri. Sind saab kangesti pü utama, ja nä ning kuju jägi ei ole sind raske leida.» «Mine silmapilguks õe!» käkis munk pilklikult naeratades. Sepp tegi, kuidas kätud, ja kui ta siis jäle sepapatta vaatas, seisis halli habemega kü urus vanamees kerjaja riides tema ees, kepp käs ja kott seljas. Sepp hü udis tagasi põgates. «Ae, vanataat, kust sina siia sisse pä asesid?» «Halastage, ristiinimesed, vaese peale,» palus sant häalise, läbunud hä alega. «Kuhu munk kadus?» «Ei mina, vaene, ole kedagi nänud,» käises vanamees ja hakkas nii kangesti köima ning läastama, et hale oli teda näa. «Siin ma olen!» hü udis munga hä al pimedast kolikambrist. Sepp tõtas sinna; aga ehk kül uks päani lahti
viisistatud, "Ma lille sideme võtaks". Autobiograafiline luule - "Kui mina olin veel väike mees", "Lauliku talve üksindus", "Ei . näe enam" See on eelkõige mõtte päevik, toob välja teadmise oma haigusest, iseloomustab oma luulet, kirjutab endast ei oota tunnustust, arvab et pööratakse liiga palju tähelepanu talle üheks läbivaks motiiviks surm. Emast ja Liivi enda kirjanikusaatusest, masendus, on aimata surma. Liiv tajub selgelt oma vaimuhaigust ("Kerjaja", "Rändaja"). Liivi loomingut on uurinud Aarne Mikkel ja Friedebert Tuglas. Mõte: Juhan Liiv ei ole oma isamaaluulet mitte kirjutanud, vaid ta on selle läbi kannatanud. Loodusluule - kõikidest aastaaegadest, kuid ise on väitnud, et tema lemmikaastaaeg on sügis, kevadluuletustes ootusärevus ja salapära, suveteemaline luule on tihedalt seotud inimese tööga. Loodusluule üleminekuks romantiliselt suunalt realistlikule. Sügis on kahesugune: kirgas, kirev ja kuldne
annaabi.ee 
