11 nimetati keriseks. Tuli ja suits tungisid läbi kerisekivide, kuumendasid neid ning kuumenenud kivid soojendasid jahtudes omakorda ruumi. Nii sai köetav ruum soojust mitte ahju seinte, vaid peamiselt kerise kaudu" (Tihase 1974: 104). Joonis 4. Kerisahi (Kerisahjud. Vikipedia) Joonis 5. Umbahi (Umbahjud. Vikipedia) Vanimad kerisahjud olid võrdlemisi primitiivse konstruktsiooniga. G. Ränk kirjeldab ühe vana kalamaja kerisahju järgmiselt: "Ahi on kõige primitiivsema ehitusega, mida üldse võib kujutleda" (Tihase 1974: 104). Tavaliselt tehti kerisahi järgmiselt: algul hakati tegema ahju tagust ja siis laoti külgmüürid. Et läbi kerise lennanud sädemed ei jõuaks nii kergesti ahjumüüriga piirnevaid toaseinu põlema süüdata, siis ehitati taga- ja kambripoolsed müürid toapoolsest müürist kindlasti kõrgemale. Kui ahjumüürid olid hästi kuivanud ning
aheti laugude (3-4 parre) kaupa viljavihud. Muul ajal neil magati ja hoiti küttepuid. Rehetoal oli harilikult kolm ust, üks viis rehealusesse, teine kambrisse ja kolmas, esiküljel olev, õue. Rehealuse- või kambripoolses taganurgas oli pae- või maakividest müüritud korstnata suitsuahi, mille peal oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine, kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud). Kagu-Eestis ja saartel oli rehetoas sageli kerisahju asemel keriseta umbahi, kas täiesti massiivse laega või paari ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga. Toitu valmistati ahju ees lahtiselt, keedukolde kohal vinna küljes rippus käänatava pajakoogu otsas suur pada. Kolde kõrval oli istumiseks madal lõugas. Suits lasti kütmise ajal välja rehetoa välisuksest või rehealusesse viivast uksest. Välisuks oli sageli kahekordne, seespool täisuks ja väljaspool ainult ukseava alumist poolt sulgev pooluks (võreuks, sanguks).
annaabi.ee 
