loo lõpus Tatjanast oli saanud külm Onegin ja Oneginist oli saanud igatsev Tatjana. Mees armastas, kuid ei suutnud seda teatud asjaoludel õigel ajal väljendada. Naine armastas, kuid usaldas liigselt. Tatjana oleks saanud Jevgeni päästa, kuid oleks seejuures ise haiget saanud. Järelikult poleks Jevgeni Onegini ja Tatjana Larina arm saanud olla. Valel ajal ja vales inimeses nägid nad oma armastust. Tatjana vajas kedagi Vladimir Lenski sarnast, sama noort ja kergeusklikku nagu tema. Jevgenile oleks sobinud keegi küpsem ja vähem usaldavam naine. Armastus on kui kingitus, mis ootab õiget avajat.
"Lugu lendavate taldrikutega" (1969) ja "Telepaatiline lugu" (1970). Sündmustik muutub siin hulga eksituste ja äravahetamiste tõttu kohati peadpööritavaks virvarriks, alati kasvab aga järgmine keerdkäik eelmisest loomuliku jätkuna välja. Lõpuks on oma paika pandud poiste suhtumine linnatüdruk Kärdisse, selgunud sõpruse ja üksteise aitamise vajalikkus, õige hinnangu saanud Riho kasuahnus ja Peetri nõrgaloomulisus, on parajalt tögatud kergeusklikku vaimustumist telepaatiast ja pimepälst lendavate taldrikute jahti. On tehtud veel palju muudki, ühtlasi on välja tulnud põnev ja paeluv lektüür. Eno Raua looming on üsna ühtlaselt kõrgetasemeline. "Roostevaba mõõka", mille aluseks on meenutused omaenese poisipõlvest, on autor ise pidanud oma kõige südamelähedasemaks raamatuks ja ka lugejad on selle soojalt vastu võtnud. Kõrge hinnangu on üleliidulise
annaabi.ee 
