sport. Moodi läksid ka suvitamine ja suvemaja ehitamine, samuti matkad ja ekskursioonid. 1920ndate aastate ,,peenem" eesti seltskond oli tervikuna veel üsna tahumatu. Paljudel juhtudel oli süllelangenud jõukuse tulemuseks praaliv tõusik, keda kirjanikud ja ajakirjanikud mõnuga tögasid. Kuid pidutsemine ja teatav kergemeelsus võib-olla maailmasõja õuduste kaudne tagajärg-olid iseloomulikud kogu tolleaegsele läänemaailmale. 1920ndaid aastaid ongi nimetatud ,,kergemeelseteks kahekümnendateks". Lõbutseti olukorras, kus suur osa ühiskonnast nii eestis kui mujal oli alles üsna vaene. Kuid ka kehvem rahvas võis endale mõnikord lubada lõõgastust mustkunstnik San Martino DeKastrozza trikke vaadates või kinos käies, kus sai näha eelkõige Ameerika ja Saksa filme Pickfordi, Chaplini, Garbo või Dietrichiga peaosas. Maalgi levis seltside ja rahvamajade kaudu n.-ö. Kultuurne meelelahutus, mis vana ,,kiigekultuuri" lõplikult tagaplaanile tõrjus
Teisalt saadi enda kätte unikaalne kinnistu, mis rõhutas Soome erilist positsiooni Eesti «vanema vennana». Pätsile võimaldati suulise lepingu alusel jääda sealsamas üüriliseks seda võimalust ta 1940. aastani kasutaski, ehkki rajas Kloostrimetsa endale eeskujuliku talu. Kui selle loo peategelased kohvergrammofonilt dzässi kuulavad ja selle saatel jalga keerutavad, on see igati ajastupärane. Dzäss levis juba enne Esimest maailmasõda, kuid just 1920ndaid nimetatakse «kergemeelseteks» ja dzässil on selles oma osa. Kohvergrammofon võrrelgem seda papa Kiire suure ja raske imemasinaga («Mingem üles mägedelle...») laiendas muusika tarbimist ja levikut; tulemas oli raadio. Eesti põhjarannikul jäid 1920ndad ajalukku ja rahva mällu salapiirituse ajastuna. Eestis oli kehtinud kuiv seadus aastail 19141920 (olemata seejuures päris kuiv); soomlased kehtestasid oma kuiva seaduse 1919 ja see oli jõus 1932. aastani.
annaabi.ee 
