" ongi teinekord olemuselt lausa nukker küsimus. Nimelt päikesekiiri, lootust, kunsti võib leida igalt poolt, tuleb ainult osata vaadata. See, kes ei näe jääb elus tõenäoliselt paljust ilma. Järgmise luuletuse valisin juba hoopis teistel põhjustel. Nimelt ,,Kiri naisele" räägib väga õnnetust suhtest, mis tundub, et on lootusetus olukorras: armastajad ei suuda olla koos, hoolimata kirglikest tunnetest. ,,Te leidsite: / Meil lahkuda on vaja, et küllalt piinanud on teid/ mu kergemeel,/ et tasa tegema nüüd peate kadunud aja,/ kuid ikka endiselt-/ mäest alla viib mu tee." Miks siis just see luuletus? Millegipärast kerkis mulle silme ette õhtu läbi tülitsenud paar, kes hilisöösel üksteisest maruvihastena lahkuvad, hommikul aga tekib mõlemais taas paratamatult igatsus üksteise järgi ja läbi udu justkui paistab taas lootus leppimiseks. Puhtalt laulutsitaadi impressionistliku meeleolukujutamisega kokku sobiv on mu kolmas
ettevalmistamise päev. Vanaaegsel viisil ja vanaaegse toredusega pidid pulmad peetud saama -- see oli Mönnikhuseni kõikumatu tahtmine. Piduliste arv oli linnas veel palju suurem kui Kuimetsas, sest linn kubises mõisnikkudest. Vaevalt suutis linna suur gildimaja kõiki kutsutud võõraid mahutada. Rüütlid, nende naised ja hobused olid toredasti ehitud, olgu küll, et ehted enamasti põlatud kodanike käest laenatud olid. Vaesuse tunne ei seganud kellegi pidurõõmu: kuulus liivi kergemeel ajas viimast korda õisi. Viin ja õlu peletasid mured kaugele, mehed hooplesid ja trallitasid, naised peksid keelt ja heitsid võrkusid välja nagu kõige sügavama rahu ajal. Kõigist pulmalistest ei võtnud üksainuke üldisest pidurõõmust nähtavat osa, ja see oli -- pruut ise. Agnes oli tuim ja tumm, ta näovärv lumivalge, peaaegu läbipaistev, jooned otsekui kiviks tardunud, huulte ümber seisis muutumata naeratus, nagu seda inimeste juures nähakse, kes naeratades surnud