Sõitsime tavaliselt veoautodega kitsastel koloniaalteedel 60-70 km tunnikiirusega riisiväljade ja metsade vahel ühest toetuspunktist, külast või linnast teise. Eskordi suurus olenes transpordi tähtsusest ja ümbruses valitsevast olukorrast. Teed olid tihti lõhutud või kinni pandud langetatud telefonipostide ja kookuspalmidega. Neid takistusi kõrvaldades tuli silm lahti pidada oletatava rünnaku või ümbrusse poetatud miinide pärast. Meie relvastus koosnes enamasti ühest kergekuulipildujast (inglise BREN), mõnest püstolkuulipildujast (STEN) ja vanadest kanada püssidest (SMLE), mis õnneks kõik olid hästi kasutatavad dzungli oludes. Võõrleegioni eriliseks kaitsetehnikaks oli traditsioonilise valge kattega ,,kepi" kandmine. See peakate oli kaugelt nähtav ja terroristid tavaliselt leegioni üksusi ei julgenud otseselt rünnata. Nad teadsid, et siin oli tegemist kutseliste ja kogenud sõduritega keda polnud kerge üllatada ilma suurte kaotusteta
●● tuld ei tohi avada nii kaua, kuni vaenlane liigub kellegi poole, kellel on tapmiseks parem positsioon. Kui vaenlane käitub nagu oleks ta varitsust märganud: ●● peab see mees, kes vaenlase taolist käitumist näeb, ise rünnaku algatama. Tule avamine: ●● märguandeks ei tohi kunagi olla hüüe “Tuld!”, valgustusrakett või sihti- mata lask; ●● rünnakusignaaliks võib olla üks alljärgnevaist: 1) sihitud valang automaatrelvast, võib-olla kergekuulipildujast, mida juhib ülem; 2) sihitud valang ülema relvast; 3) ühe või mitme suundmiini juhitud plahvatus; ●● kõik lasud peavad olema sihitud nii, et tappa; ●● kui on juba tulistama hakatud, on võimalik, et meestel tuleb püsti tõusta, et liikuvaid sihtmärke tulistada; ●● ülemal peab alati olema tagavaravariant varitsuse rünnaku algatamiseks, juhuks kui midagi juhtub selleks määratud inimese või moodusega. KONTROLL Peale vaenlase hävitamist:
annaabi.ee 
