rindmikule ehk tagarindmikule tagajalad. (Teder) Tiibade olemasolul saab jagada putukad kahte rühma: tiivulisteks ja tiivututeks. (Teder) Tiivulistel putukatel ehk pterügootidel on tavaliselt kaks paari tiibu. Sageli üks või teine paar tiibu on enamarenenud. Näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) 6 on ainult üks paar arenenud tiibu, teine paar on säilinud kepjate sumistitena. (Teder) Tiivutud putukad e. apterügoodid on valdavalt ürgsed vormid ja neil pole evolutsiooni käigus tiibu kujunenudki. Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad suguelundid. Putukate jalad tagakehalülidel on taandarenenud. (Teder) Enamik putukaid läbib elutsükli jooksul moonde. Moone on organismide käigus toimuv põhjalik kuju ja eluviisi muutus. Putukatel on kahte sorti
Samal ajal mardikalised teevad lendamisel tööd peamiselt tagatiibadega ja seetõttu on neil suurenenud just tagarindmik. Tiivad esinevad vaid valmikutel. Tiibade olemasolu põhjal võib putukad jagada kahte rühma: tiivututeks ja tiivulisteks. Tiivulistel putukatel e. pterügootidel on tavaliselt kaks paari tiibu. Sageli on üks või teine paar tiibu enamarenenud, näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) on vaid üks paar arenenud tiibu, teine paar on säilinud kepjate sumistitena. Vahel on esmaselt tiivulistel putukatel tiivad ka täiesti taandarenenud, aga see on teisene nähtus. See tähendab, et nende eellastel on tiivad evolutsiooni käigus tekkinud, aga hiljem kadunud. Tiibade kadumine evolutsiooni käigus võib ette tulla seoses üleminekuga elamisele varjatud elupaikades (näit. mullas, puukoore all). Ka sotsiaalsetel putukatel, eriti sipelgatel, esineb tiibade taandarengut, ja ka siin on evolutsiooni käigus osutunud otstarbekamaks tiibadest loobuda
annaabi.ee 
