Kendo on jaapani mõõgavõitluskunst, mis sai alguse 16. sajandil Jaapani mõõgavõitluse koolidest. Esialgselt õpiti kendo mõõga käsitsemist võitluses peamiselt puumõõga (bokut) abil. Et puumõõk osutus paarisharjutustes ohtlikuks, võeti 18. sajandil kasutusele bambusritvadest mõõk (shinai) ja seejärel üsna pea ka spetsiaalselt kendo harjutamiseks mõeldud kaitsete komplekt (bogu või kendogu). Tänapäevases kendos on neli lubatud rünnakut löögid pähe, randmesse ja keha küljele ning torge kõrri. Kendo on tänapäeval aktiivne võistlussport, kus korraldatakse ka Maailmameistrivõistlusi, mis toimuvad alates 1970. aastast iga kolme aasta tagant. Sumo on spordiala, mis toimub maadlusringis ehk dohyos, mis on savist tehtud ring ja kaetud liivakihiga. Traditsiooniliselt ehitatakse igaks turniiriks uus ring ja peale turniiri see lõhutakse
Kendo Kendo (kend), ehk 'mõõga tee' on jaapani mõõgavõitluskunst, mis sai alguse samurai vehklemisest. Kendo juured ulatuvad 16. sajandi Jaapani mõõgavõitluse koolidesse. Esialgselt õpiti mõõga käsitsemist võitluses peamiselt puumõõga (bokut) abil. Et puumõõk osutus paarisharjutustes ohtlikuks, võeti 18. Sajandil kasutusele bambusritvadest mõõk (shinai) ja seejärel üsna pea ka spetsiaalselt kendo harjutamiseks mõeldud kaitsete komplekt (bogu või kendogu). Tänapäevases kendos on neli lubatud rünnakut löögid pähe, randmesse ja keha küljele ning torge kõrri. Et rünnak oleks punktivääriline, peab see olema sooritatud teatud kindlal moel; pelk tabamus ei ole piisav. Kendo on tänapäeval aktiivne võistlussport. Maailmameistrivõistlused toimuvad alates 1970. aastast iga kolme aasta tagant. Kyd Kyd ehk 'vibu tee' on internatsionaalselt tuntud jaapani võitluskunst, kus kasutatakse traditsioonilist ca 2 meetri pikkust Jaapani vibu.
Ehkki enamikus tänapäeva riikides, kus on säilinud surmanuhtlus, ei viida seda enam täide pea mõõgaga maharaiumise abil, on timukamõõk endiselt tarvitusel näiteks Saudi Araabias. Mõõgaks on peetud ka matseetet, mis on eelkõige tarbeese: lühike üheteraline mõõk, mida kasutatakse paksu taimestiku raiumiseks, et endale dzunglis teed teha. See sarnaneb eesti kiinile. Mitmed mõõgatüübid ongi arenenud tööriistadest. Spordis kasutatakse mõõku peamiselt vehklemises ja kendos. Vehklemismõõkadega harrastatakse ka akadeemilist vehklemist ja ajaloolist mõõgavõitlust. Kokkuvõte Vehklemine on spordiala, mis nõuab kiirust, painduvust, kordinatsiooni, häid reflekse ja taktikat. Tähtsad on: jõud, keskendumisvõime, tähelepanu, vastupidavus ja enesekontroll. Vehkleja jalgade tööd võib võrrelda poksija omaga. Vehklemist on nimetatud lihastega malemänguks. Sportlaste aeroobne tase peab olema väga kõrge
annaabi.ee 
