Hea lammas on kiire kasvu ja rikkaliku villaanniga. Ühelt lambalt võib aastas saada 2,5 - 3 kg villa. On olemas villalambaid, kes annavad rohkesti head peenikest villa. Nendest kõige rohkem kasvatatakse peenvillast askaania - meriino lammast (annab 10 - 12 kg villa aastas). Villkarvade liigid on ära määratud nende kuju, ehituse, jämeduse ja tehnoloogiliste omaduste poolest järgmisteks liikideks: alusvill-, ülemineku-, pealis-, surnud-, ohe- ja kempvillkarvadeks. Eestis peetakse eesti tumeda- ja eesti valgepealist lambatõugu. Need on liha-villalambad. Nad annavad peale villa ka suure koguse heakvaliteedilist liha. Villa saadakse lammastelt pügamise teel. Lambaid pöetakse 1 - 2 korda aastas. Käsitsi pügamisel kasutatakse lambaraudu, mehhaniseeritud pügamine toimub elektrimasinaga. Elektripügamismasin on umbes samasugune nagu see, mida kasutab juuksur oma töövahendina. Enne pügamist eemaldatakse villa külge jäänud risu ja mustus
..40 µm; säsikihti mitteomavaid villkarvu vähemalt 40%, säsikihti omavaid villkarvu järgmiselt: üleminekuvillkarvu vähemalt 20 %, pealisvillkarvu mitte rohkem kui 10 %, surnud ja kempkarvu alla 2 % (Turner, 1979). Villkarvade liigid Villkarvade liigid on ära määratud nende kuju, ehituse, jämeduse ja tehnoloogiliste omaduste poolest järgmisteks liikideks: alusvill-, ülemineku-, pealis-, surnud-, ohe- ja kempvillkarvadeks. Lamba villa kvaliteeti näitab ka see, millistest villkarva liikidest villak koosneb (joonis). Erinevad villkarva liigid vaadatuna läbi mikroskoobi. Vasakul on peened säsita alusvillkarvad, keskel katkendliku säsiga ja säsita üleminekuvillkarvad, paremal peened alusvillkarvad ja jäme pealisvillkarv jämeda säsikihiga (Jaama, 1958) Alusvillkarvad e
annaabi.ee 
