Filosoofid siiski vaidlustavad kogu seadust ning isegi seda, kas Hume üldse seda mõtles. [48] Positivist üritab jääda eetiliselt neutraalsele positsioonile õiguse sisu või aluste suhtes. See ei tähenda tinigmata, eriti tänapäeval, leppimist ebaõiglase seadusega. Positivist ei väida, et ebaõiglast seadust peaks tingimusteta järgima mingi moraalne kohustus võib nõuda vastupidist. [tm Sootaki (Norm ja käitumine, Akadeemia 2005/5) vastupidist väidet (vt sama Kelsenil): Karistusõigusnorm ei teavita kodanikke, et kuritööle järgneb karistus, vaid see on adresseeritud õiguskaitseorganitele kohustusega võtta kurjategija vastutusele.//Järelikult, karistusseadustik ei [kehtesta] käitumisnorme, st seaduses väljendatud käske, mis kirjutaksid isikule ette, mida peab tegema või tegemata jätma. Käitumise moraalinormid eksisteerivad niikuinii, nende olemasolu on üks ühiskonna toimimise tingimusi
käitumine avaldub teona kaasaegses mõistes: ta võib seejuures avalduda tegevusena või tegevusetusena. Kui eeldus peab väljendama ikka õiguskahjulikkust, siis sedavõrd ei saa ka sündmused olla muud kui õiguskahjulikud (pro õigusvastased). Sündmus ei saa kahjulikku iseloomu omandada aga ainult iseenesest, vaid üksnes seoses inimese käitumisega: sündmuse tekkimise põhjustab inimese käitumine - tal oli ju võimalus seda kahjulikuks osutuvat sündmust (Kelsenil seega juriidilise fakti tähenduses) ka mitte esile kutsuda (!). H.Kelsen esitab nüüd õigusnormi tingiva normilause n.n läbilõikeskeemina: h u Kui M + E (või M + E), siis Z - M, kusjuures ta eeldab siinjuures n.n. normaaljuhtu, mil sunniakt pöördub vahetult tõesti selle inimese vastu, kes sotsiaalkahjulikult käituski. Tähistused:
annaabi.ee 
