kohale, aga teistpidi. Et õu oleks kuiv, rajati see kõrgemale kohale, eriti tähtis oli aga vee ja metsa lähedus. Tähtsaim hoone, rehielamu, ehitati esiküljega õue poole ning see paiknes sageli otse sissesõidukoha vastas. See omapärane ja ainulaadne hoone, mis täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Vanadele taluhoonetele olid iseloomulikud suured õlgede või rooga kaetud kelpkatused, mis olid tavaliselt vähemalt kaks korda nii kõrged kui seina nähtav osa. Katuseharja kummaski otsas oli kolmnurkne ava, nn. unkaauk, mille kaudu läks suits välja ja valgus ning õhk tulid sisse. Korstnaid hakati ehitama alles 19.sajandi keskel. Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (nn
korralikult virna, et nad seal saaksid piisavalt taheneda. Enne hoone seinte ülesraiumist määrati kindlaks iga palgi asukoht, siis löödi silma järgi iga nelja nurga kohta maa sisse tikud ning kontrolliti, kas nendega moodustatud nelinurk on ristkülik. Selleks läks vaja nööri, mõõdeti ära nelinurga diagonaalid ning taotleti tikkude nihutamisega nende võrdsust (Tihase 1974: 53). 3.2 Katus Vana talurahvaarhitektuuri iseloomustasid suured õlgede või rooga kaetud kelpkatused. Nende ehitusvõtted, konstruktsioonid ning vorm kujunesid välja aastasadade jooksul, olenedes kohalikust kliimast, ehitusmaterjalidest, ehitustraditsioonidest jne. Teatavasti on Eesti kliima võrdlemisi niiske. sügis vihmane ning pikk. Päikesepaistelisi ilmu on võrdlemisi vähe. Sagedased on tuuled, eriti saartel ja rannaäärsetes rajoonides. Et kaitsta hoonet ilmastiku mõju eest, pidi ehitama tugeva ja vihmale vastupidava katuse. Ega vanasõna ilmaaegu
annaabi.ee 
