Noore Vilde esteetilisi tõekspidamisi kujundasid eelkõige Tallinna Linnateatri lavastused ja saksa klassikaline kirjandus, eriti draamateosed, mille vastu tundis ta tõelist huvi. Andeka noorena mõistis ta kaasaja kirjandusliku maitse madalust ning tajus peagi, et rahvusliku liikumise ideaalide ja reaalse tegelikkuse vahele on tekkinud sügav kuristik. Oma varase loomingu on Vilde ise jaganud kaheks: pealiskaudsed põnevuslood (kriminaase süzeega esikteos ,,Kurjal teel, kelmilugu ,,Mustad leegid", romaan ,,Kuhu päike ei paista" jt) ja probleeme tõstatavad, kuigi psühholoogiliselt veel primitiivsed jutud (,,Musta mantliga mees", milles taunis aadli pahelisust. Teine periood (1896-1912). Vilde esineb väljakujunenud realistina. Tema romaan ,,Külmale maale", ajaloolise triloogia teosed, arvukad jutustused ja novellid tähistavad kriitilise realismi tõusmist valitsevale kohale eesti kirjanduses ning Vilde enda kujunemist eesti rahvuslikuks suurkirjanikuks.
klassikaline kirjandus, draamateosed eriti. Tajus kaasaja kirjandusliku maitse madalust ning tajus, et rahvusliku liikumise ideaalide ja reaalse tegelikkuse vahele oli tekkinud sügav kuristik. Toetus oma loomupärasele fabuleerimisoskusele ja jutustamisandele. Oma varasema loomingu on Vilde jaganud ise kahte rühma: pealiskaudsed põnevuslood (kriminaalse süzeega esikteos "Kurjal teel", Peterburi- aineline armastus- ja kelmilugu "Mustad leegid" (1889), kuritegelikke ambitsioone kujutav romaan "Kuhu päikene ei paista" (1887) ja probleeme tõstatavad, kuigi psühholoogiselt veel primitiivsed jutud ("Musta mantliga mees" (1883)). järelromantilise krijanduse kriitikuna hakkas Vilde peagi väärtustama asjalikku elukäsitlust ning deklareeris 1887. aasta realismile omaseid seisukohti, põhiline üleminek realismile toimus Vilde loomingus 1890. aastate alul
annaabi.ee 
