Ta oli samuti kurt niisiis nägi ta küll ainult inimest pilke, kuid nendest piisas, et ennast alatiseks kirikusse sulgeda. Niisiis leidis ta kirikus peidupaiga inimeste ees. Ta nautis üksi olemist. Ta turnis kiriku võlvidel, tihti ajas juttu kirikus olevate kujudega ning helistas kirikukelli igal võimalusel. Kirikukellad oli tema tõeline kirg ning nii sai ta ennast vabaks lasta. Quasimodo oskas rõõmu tunda lihtsatest asjadest nagu kellahelistamine. Tänu Quasimodole mõistavad lugejad, et maailmas on palju hullemat kui kole näolapp. Ainus inimene kellega ta vestles, ning sedagi märkide keeles, oli Claude Frollo. Kuid ka Claude Frollo oli ennast kirikusse sulgenud justnagu Quasimodo. Alguses veetis ta palju aega kirikus lihtsalt sellepärast, et tahtis üksi olla, et tegeleda oma uurimustega. Kuid ühel päeval armus ta Esmeraldasse. Ning peale seda
Marte on rohkem peetud põlluõnne, kadrisid karjaõnne toojaiks ("Mart üle maa ja kadri üle karja"). Uuemal ajal käisid ka mehed-naised (tänapäeval rohkem lapsed) segamini, tuues õnnistust nii põllule, karjale kui ka kogu perele. Laulud olid rituaalne suhtlemine pererahvaga: nende abil seletati tegevust, paluti, tänati, sooviti õnne ja vajaduse korral sajatati. Sanditajate teekonda külas saatsid muudki laulud, pillimäng, hõiked, kellahelistamine ja lõbus lärmitsemine. Järgneva peo ("pulma") juurde kuulus tavaline muusika: tants, laul, pillimäng. Lauldi tavaliselt rühmana, sageli üheskoos ilma eeslauljata. Kogu tseremoonia kulges tavaliselt kindlas järjekorras üsna kiires tempos. Siiski olid olemas eestvedajad mardiisa või kadriema. Emaks võidi paluda vanemaid laulunaisi nende lauluoskuse pärast.
annaabi.ee 
