praktikatega. Sotsiaalturunduses on ideaalis kasumiks üldine heaolu ning lähtutakse eelkõige altruistlikest kaalutlustest. Küsimused tekivad juba üldise heaolu mõiste pinnalt: mis on hea?, kellele on see hea?, kes seda otsustab? Lisaks - kas ülla idee saavutamiseks võib rakendada tehnikaid, mis üksikult võttes oleksid eetiliselt konfliktsed? Kas kogu ühiskonna huve silmas pidades on eetiline jätta kõrvale mõned inimgrupid ? Kas sihiks võetud eesmärgid on kooskõlas kehtvate moraalinormidega? Selleks, et langetada universaalseid otsuseid, peaks otsustaja olema inimeseülene, see aga on paraku võimatu. Probleemiks võib kujuneda sotsiaalturunduse kui riikliku poliitika tööriista staatus: kas valitsus on volitatud otsustama selle üle, mis on „hea“ ja „õige“? Kas valitsusel on õigus reguleerida inimeste käitumist sotsiaalturunduse meetmete abil s.h. mõnede kaubaartiklite hinnapoliitika, kättesaadavuse reguleerimine, meediaga manipuleerimine
Sotsiaalturunduses on ideaalis kasumiks üldine heaolu ning lähtutakse eelkõige altruistlikest kaalutlustest. Küsimused tekivad juba üldise heaolu mõiste pinnalt: mis on hea?, kellele on see hea?, kes seda otsustab? Lisaks - kas ülla idee saavutamiseks võib rakendada tehnikaid, mis üksikult võttes oleksid eetiliselt konfliktsed? Kas kogu ühiskonna huve silmas pidades on eetiline jätta kõrvale mõned inimgrupid ? Kas sihiks võetud eesmärgid on kooskõlas kehtvate moraalinormidega? Selleks, et langetada universaalseid otsuseid, peaks otsustaja olema inimeseülene, see aga on paraku võimatu. Probleemiks võib kujuneda sotsiaalturunduse kui riikliku poliitika tööriista staatus: kas valitsus on volitatud otsustama selle üle, mis on ,,hea" ja ,,õige"? Kas valitsusel on õigus reguleerida inimeste käitumist sotsiaalturunduse meetmete abil s.h. mõnede kaubaartiklite hinnapoliitika, kättesaadavuse reguleerimine, meediaga manipuleerimine
annaabi.ee 
