nt. võtke alandlikult vastu mu palve ja peske see põrand ära ei lähe läbi ju. Tuleb eristada kahte asja: 1. ühiskondlik staatus, mis ei sõltu kõnelemisest. - nt sõjaväes lipnik on alati lipnik ja reamees jääb reameheks. 2. kuidas kõneakt ise formeerib need suhted kui oleme võrdsed, aga mina palun, siis ma seon end sinust alla poole. Kui ma sind palun, siis ma sinust sõltun ja olen selle kõneakti kontekstis sinust nõrgem. -> suhted kehtestuvad kõneakti käigus. Olulisim on sotsiaalne staatus deklaratiivsete kõneaktide puhul ,,sõda välja kuulutada ei saa, teil ei ole sellist staatust" · verdiktiividid, verdiktid ntks kohtuotsust ei saa ju läbi viia baaris, kuigi tegu ja sõnad on samad aga lihtsalt ei sobi konteksti antud tegu. Õigus kõneaktiks peab olema, eriti seotud formaalsete kõneaktidega: nt lapsele nime andmine, igaüks ei saa su lapsele nime anda. Kõneaktid
sellega, et Protagoras oli sofist – see, kes õpetas polis`e arvamust mõjutama. Avalik arvamus ei ole mitte üksnes muutlik, vaid on ka mõjutatav, kujundatav, manipuleeritavgi. Protagoras väidab, et ei ole olemas mitte mingisugust muud õiglust, kui ainult see õiglus, mis avalikus arvamuses on õiglusena tunnustust leidnud. Igasugused väärtushinnangud on relatiivsed kahes suhtes: esiteks, antud polis`e, ja teiseks, antud ajahetke/ühiskonna arengufaasi suhtes. (172a-b) Normid kehtestuvad avaliku diskussiooni kaudu, mis tähendab, et nendegi puhul on tegu asjadega, mille mõõduks on inimene. See tähendab, et viimati toodud fragment on käsitletav Protagorase esimese fragmendi arendusena. Seejuures tähendab inimene antud juhul inimühiskonda oma ühiskonna liikmetele mõõtuandvas tegevuses. Sellisena on inimene vastandatud jumalatele, kellele varem oli omistatud mõõtuandev funktsioon. Jällegi on Protagorase mõtlemine siin käsitletav
annaabi.ee 
