riigiprojekti kohaselt omad seadusega kaitstud õigused (kuigi need ei ole kõigile võrdsed). Samuti see põhimõte, et keegi ei ole õigustatud enda jaoks seaduste kehtimises erandit tegema. Riigi hea käekäigu ühe peamise takistusena käsitatakse siin seda, et paratamatult ebatäiuslikud riigialamad kalduvad kergekäeliselt muutma eeldatavalt täiuslikke seadusi. Targalt koostatud seadusi tuleks valitsejatel seetõttu esitada ühiskonnale kui jumalikke kehtestusi. Kuid isegi kui eeldada, et selline seadustesüsteem on olemas, jäi ikkagi probleem, kuidas toimub seaduste muutmine. On ju ilmne, et üha muutuv ühiskonnaelu vajab varem või hiljem uusi regulatsioone ja vanade regulatsioonide korrigeerimist. Selle tarvis on ette nähtud üks eriskummaline institutsioon, nn öine nõukogu. Viimane peab olema moodustatud inimestest, kes 10 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
Sellise kommentaari tagajärjel võib sageli hoopis juhtuda, et kolleeg maalse jagamise ning meeskonnatöö. Need liidud võivad olla mitteformaalsed, muutuvad ja hakkab ennast negatiivselt hindama: hädas õpetaja kõrvutab end ebarealistlikult ja tarbetult paari inimese vahelised, nagu ka hõlmata töörühmade ja sisekorra formaalsemaid ja süsteem- „parema“ või võimekama kolleegiga. semaid kehtestusi. Kurb tõsiasi on see, et „võimekam“ kolleeg, kel „ei pruugi [tõepoolest] probleemi olla“ võiks olla Kolleegitugi võib: suuteline mõistma, toetama ja väärtuslikku abi pakkuma. Hädas õpetaja aga vaevalt kuulab seda, kel „pole probleeme“ klassiga, millega tema hädas on. • Vähendada eraldatuse tunnet („Ma pole siin üksi...“; „See pole vaid minu süü...“; „Ma pole
annaabi.ee 
