Kõndinuks ta kombekalt jala, oleksid pürjelid talle kummardanud ja omasuguseks arvanud. Kuid tema sõitis isegi küpsetes aastates veel lasteleluga, mispeale Oberndorfi linna kõrgestisündinud pürjelitel jäi üle vaid imestunult õlgu kehitada. Kuid 1884. aastal (ruttame siinkohal pisut ette) avas tema poeg Friedrich, kes oli pärinud oma kadunud isalt tolle truu sõiduriista, terve jalgratta- ja kuullaagritehase! Ning äri oli tulus. Kaaskodanikud ei kehitanud enam õlgu. Jalgrataste tegemine oli saanud täiesti sündsaks ja lugupidamist väärivaks äriks, sest aeg oli oma töö teinud. Polnud põhjust ka Prantsusmaalt pärit kaasautoril-Pariisi tõllassepa Michaux' nime kandvad jalgrattad läksid robinal, 500 kuldfranki tükk. Töösturid, äri- ja kaupmehed olid jalgrattale selgelt tunnustus avaldanud. Turgudele tunginud uljas kondiväristaja kippus ahistama tõldu ja muusikariistu, tegi kahju sadula- ja isegi viinakaubandusele. Õmblusmasinad
kloostrist kindlus venelaste vastu tehtud saaks, aga abtiss Magdalena ei tahtnud sest kuuldagi ega võnud ka kloostri kaitsmiseks pakutud rootsi väsalka vastu: ta ei uskunud, et üski vaenlane kloostrisse puutuda julgeb. Tema julgus oli ka Mönikhuseni peale mõunud. Kui Mönikhusen temale oma häa kaebas, oli abtiss üelnud: «Anna Agnes pooleks aastaks minu valitsuse alla, siis teen ma temast tallekese!» Mönikhusen oli kül õgu kehitanud ja veidi kahtlevalt naeratanud, aga süame põjas lootis ta siiski head tagajäge abtissi vagadusest ja püadusest, kuna ta oma isaliku võmu kohta viimse lootuse oli kaotanud. Ta andis abtissile täe voli käte ja tegi ainsaks tingimuseks, et Agnest mitte katoliku usku ei pö orataks ega nunnaks ei pü utaks teha. Agnesele anti kloostris elamiseks kamber, mis suurem ja valgem oli kui nunnade kongid: kõ- 397
annaabi.ee 
