Mis laps oma vaba ajaga peale hakkab, see ei huvita kedagi. Probleemina tekkis esile ka söekaevurite äärmiselt halb tervis. Vana Bonnemort oli ehe näide sellest, kuidas kaevuri amet rikub tervist. Tema kopsud olid täis söekaevandamisest saadud tahma. Kui mees köhis, tuli suust välja süsimusta läga. Võib ju arvata, et need inimesed (söekaevurid) kes selle sees töötavad, neile on see tavapärane, et nad ei ole just tervisejüngrid. Kuid pealtvaataja võib ainult õlgu kehitada, lahendust pole leida just kerge. Kahekümne esimesel sajandil vähemasti tööandjad muretsevad oma töötajate tervise eest. On olemas ravikindlustused, makstakse töötajale raha kui ta on haigeks jäänud jne. Loodetavasti aitab tänapäeval see kaasa inimkonna suuremale elatusele, kui arstiabi on kättesaadav kõigile ja suhteliselt kõikjal. Raamatut lugedes tekkis silme ette kogu söekaevurite tegevus. Tekkis tunne
Kuulus sõiduriist oli arvatud kõigest viie marga vääriliseks. Rikkaks ei saanud ka Oberndorfi lukkseppmeister Philipp Moritz Fischer. Ta käis eluaeg kundede juures oma esipedaalide ja piduriga jalgratta seljas, teenides nii oma igapäevast leiba. Kõndinuks ta kombekalt jala, oleksid pürjelid talle kummardanud ja omasuguseks arvanud. Kuid tema sõitis isegi küpsetes aastates veel lasteleluga, mispeale Oberndorfi linna kõrgestisündinud pürjelitel jäi üle vaid imestunult õlgu kehitada. Kuid 1884. aastal (ruttame siinkohal pisut ette) avas tema poeg Friedrich, kes oli pärinud oma kadunud isalt tolle truu sõiduriista, terve jalgratta- ja kuullaagritehase! Ning äri oli tulus. Kaaskodanikud ei kehitanud enam õlgu. Jalgrataste tegemine oli saanud täiesti sündsaks ja lugupidamist väärivaks äriks, sest aeg oli oma töö teinud. Polnud põhjust ka Prantsusmaalt pärit kaasautoril-Pariisi tõllassepa Michaux' nime kandvad jalgrattad läksid robinal, 500 kuldfranki tükk.
annaabi.ee 
